Sunday, May 31, 2015

Tere, meie kuulume perekonda plasmodium falciparum ja seame end sinu organismi elama

Niimoodi tutvustasid end mulle trobikond eukarüootseid algloomasid, kes seadsid end mugavalt sisse minu punalibledesse ja seal korraliku peo käima tõmbasid. Pidu oli nii kõva, et mul veel mitu päeva pea valutas, rääkimata muudest hädadest.

Enne kui räägin oma uutest tuttavatest, annan ülevaate viimase kahe nädala tegevusest. Aeg möödus koolide külastamise tähe all. Esmaspäeval ja teisipäeval toimetasin kätte eesti sõpruskoolide kirjad Munganga keskkoolile ja Khabakaya põhikoolile. Kirjade vahetamine sõpruskoolide vahel toimub suhteliselt harva, paar või mõned korrad aastas. Eriti see võib niimoodi tunduda meile, kes me oleme harjunud saatma emaile ja infot vahetama silmapilkselt. Siin need asjad päris niimoodi ei käi. Seda suurem on aga kohalike laste rõõm kui nad üle pika aja jälle kirju saavad oma eesti sõpradelt. Eesti koolide kirjad ette loetud, asuti neile ka vastama. Kes kirjutas oma koolist, kes perekonnast, kes vabast ajast. 

Munganga keskkooli õpilased kirjadele vastamas


Khabakaya õpilased süvenenult


Kolmapäeval ajasin kahe Brilliant Fund'i õpilase jälgi, et nendega intervjuu teha ja mõned pildid teha. Eesti sponsorite abil toetab MTÜ Mondo tublimaid Shianda keskkoolide õpilasi, kes vastasel juhul koolis ei saaks käia. Põhjuseks on üldjuhul perekonna halb rahaline olukord või vanemate puudumine. Küsitlesin Sylviat ja Marki. Mõlemad on väga inspireerivad näited, keda näiteks eesti õpilastele eeskujuks tuua. Et kui ikka väga tahad, siis saad hakkama. Sylvia on 15aastane tütarlaps, kes jäi rasedaks, kukkus selletõttu koolist välja. Üks tütarlaste koolist eemale jäämise põhjuseid ongi rasedus, ennetustöö on ülimalt vajalik. Tahe õppida oli aga Sylvial suur, ta sooritas eksamid ja nüüd on tagasi koolis. Tema töötu üksikema koolis käimist toetada ei saa, küll aga teevad seda eesti toetajad. Sylvia on neile tänulik. Toetajatele võin öelda, et koolis läheb Sylvial hästi. Eksamitulemustelt oli ta neljakümne kaheksast õpilasest kaheteistkümnedal kohal. Not bad, not bad at all. Tema soov on saada arstiks, et saaks teisi inimesi aidata. Mark on endine tänavapoiss, kes nüüd õpib keskkoolis ja kellel ka läheb väga hästi. Koolis meeldivad talle ülekõige loodusteadused.Tema unistuseks on saada piloodiks. Millegipärast arvan, et kui elu on andnud inimesele teise võimaluse, siis see kasutatakse ära. Mark ja Sylvia teavad, et järgmist võimalust ei pruugi tulla.

Mark

Sylvia


Samal nädalal sai külastatud ka Rise&Shine kooli, pigem käisin seal direktorit otsimas. Lugu hakkab meenutama seda maja ja päkapiku lugu (nõukogude aja lapsed kindlasti mäletavad seda multifilmi), mis jätkus ka järgmisesse nädalasse. Plaan oli minna ka Eshiakulo kooli, et õpilased saaksid kirjad valmis kirjutada oma eesti sõpradele, aga mingi hetkeline nõrkushoog lõi mind rivist välja ja jäi minemata. Oleks ma vaid teadnud, et see on lapsemäng võrreldes sellega, mis tulemas on..

Lisaks koolidele õnnestus külas käia ka paaril perekonnal, kelle olukord on väga halb. Ühe perekonna kõige tublim laps käib koolis tänu eesti toetajale. Vanaema kasvatab üksi mitut lapselast ja lihtsalt ei ole võimalik lapsi koolitada. See vaatepilt, mis mulle avanes, oli suhteliselt trööstitu. Loodetavasti kohaliku mittetulundusorganisatsiooni WEFOCO abiga saavad nad jalad alla. Siinkohal märgin ära ka selle, et WEFOCO aitab neid, kes end ise aidata tahavad. Kandikul ei tooda midagi kätte. Igipõline õnge ja kala teema. 

Eelmisel nädalal külastasin koole eesmärgiga tunde vaadelda. Kolmapäeval vaatlesin tunde Munganga koolis. Kirjandus, ajalugu, keemia, füüsika. Istusin klassi tagaotsas, üritades olla nii märkamatu kui vähegi võimalik. Ega see eriti ei õnnestunud, pidevalt visati minu poole pilke, et mida see muzungu seal teeb. Mis ma ikka tegin, jälgisin õpetaja õpetamismeetodeid ja tegin selle kohta märkmeid. Natuke koomiline olukord tekkis kirjanduse tundi minekul. Tund oli juba peal, mind juhatati uksest sisse, vaatasin et õpetaja muigab, õpilased muigavad..Varsti sain aru, milles küsimus. Nad võtsid just läbi mingit raamatut, mis rääkis kolonialismist ja valgetest ja ma sattusin olema nagu mingi lihast ja luust aktiivõppemeetod, kes on tundi tulnud, et kirjanduslikku teksti natuke illustreerida. Kirjandusetund meenutas meie kirjanduse tunde. Arutati raamatu teksti üle. Loeti, õpetaja kommenteeris, pani tahvlile kirja. Võibolla oleks võinud rohkem küsida ka õpilaste arvamust. Peab ütlema, et niipalju kui ma nägin, siis osad õpetajad kasutavad igati häid meetodeid, arvestades vahendeid, mis neil olemas on või siis täpsemalt öeldes, puuduvate vahenditega üritatakse anda võimalikult hea tund. Näiteks füüsika tunni teemaks oli staatiline elekter ja mis oleks parem kui lasta lastel joonlauda oma juustesse hõõruda, et tekitada staatilist elektrit. Lastel oli nalja kui palju. Lisaks teooria vihikusse kirjutamisel said ka praktikat. Lisaks tõi õpetaja ka elulisi näiteid ehk siis sidus tunniteema reaalse eluga, mis on igati tänapäevane õppemeetod. Sama saab öelda ka keemiaõpetaja kohta, kes õpetades happeid, rõhutas mitmeid ja mitmeid kordi, et kõike ei ole vaja suhu pista. Lisaks lasi ta lastel kooliaiast lilli korjata, et õpetada indikaatorite valmistamist, et tuvastada hapet. Tundi natuke paremaks saab muuta alati, nii on see alati ja igalpool. Nagu öeldakse, et täiuslikku tundi valmistab õpetaja ette terve oma elu.

Munganga keskkool mulle meeldib, tõenäoliselt sellepärast, et on tekkinud väga hea klapp selle kooli õppealajuhatajaga. Mees saab naljast aru, teeb ka ise nalja, mis sa hing veel ihkad. Tee headeks inimsuheteks on loodud. Kuigi peab ütlema, et positiivsed suhted on kõikide koolidega.

Neljapäeval külastasin Khabakaya põhikooli. Seal vaatlesin inglise keelt ja tundi nimega social studies. Vahepeal kasutasin võimalust, hiilisin ühte klassi, kus õpetajat polnud, küll aga mitukümmend õpilast. Tekitasin seal parajalt elevust ja mürglit, sest näitasin neile mõningaid pilte eesti talvest, lumest, suusatamisest ja ka omaenda klassiruumist ja õpilastest. Ja siis see juhtus...tundsin, et mind rünnatakse, aga ma ei näe kes..ühtäkki olin uimane, nokaut..ei, vara veel. Alguses arvasin, et päikesepiste. Otsaesine oli tulikuum, see ei tõotanud head. Vabandasin, et ma ei saa enam tunde jälgida ja lahkusin. Koju jõudes oli palavik 38, väsimus, uimasus, külmavärinad. Selge pilt. Tõenäoliselt mind nokauteeriti perekond plasmodium falciparumi poolt. Ju nad olid mu organismis juba varemalt, aga ootasid oma võimalust. Kohalik arst tegi vereproovi ja diagnoos oli ühene: malaaria. Sain tabletid ja järgnevad päevad möödusid.."huvitavalt". Kel soov, võib ise guugeldada malaaria sümptomeid. Midagi toredat seal ei ole. Täna sai ravikuur läbi, jääb vaid loota, et see jääb viimaseks.

Saturday, May 23, 2015

150 tibu lugu ehk kuidas staartibu Kaie õpetab Aafrika kanu mune tootma

Ajalehes on imeilus lugu Eesti neiust Kaiest, kes suure innu ja õhinaga päästab Aafrikat ja elu on lill. Tahate teada, kuidas siin asjad tegelikult käivad?

Mis saab valesti minna, kui osta kaks inkubaatorit, ühendada neile järele generaator ja panna munad sisse. Mitte midagi? VALE!

Hakuna Matata...Aafrikas saab kõik valesti minna.

Elekter Shianda moodi on nagu...no ta pole millegi moodi, teda lihtsalt ei ole. Sadagu vihma või paistku päike, vahet ei ole, elekter tuleb ja läheb nagu heaks arvab. Mis on ka põhjus, miks inkubaatoritele on vaja generaatorit, ei ole väga tore, kui potentsiaalsed tibud üksteise otsa ära mädanevad.

Ühel ilusal päeval sätime tibupesa üles ja kuna kõik asjaosalised asjatavad tähtsa näoga ümber inkubaatorite, patsutavad üksteisele õlale ja annavad muna käest kätte, siis tundub, et asi sujub. Sellest päevast sai alguse midagi, mida minu mõistus ei võta ja millele kohalikele on ainult üks vastuvaidlemist mitte lubav kommentaar: „But this is Africa....“

Joonistan oma kalendrisse suure punase tibu päeva peale, kui idee järgi peaksid tibud kooruma hakkama. Reaalsuses näeb olukord välja selline. Ühel suvalisel koosolekul, kui küsin tibupesa tädilt, kuidas munadel läheb, vaatab tädi mulle lambanäoga otsa ja vastab, et tema ei tea. Mina vaatan oluliselt suurema lamba näoga vastu, mis mõttes tema ei tea, ta praktiliselt magab nende inkubaatorite otsas. Tuleb välja, et tema ei tea, sest elekter on just kolm päeva ära olnud ja generaator ei ole ühendatud. Generaator ei ole ühendatud, sest see ei ole iial tibupessa jõudnud. Loomulikult minu loogika ütleb, et tibupesa tädi oleks võinud ju mainida kellelegi, mitte lihtsalt vaadata, kuidas 148 muna inkubaatorites mädaks lähevad, aga ei...see on mingi mzungu loogika...keenialase loogika tegi neli ringi ümber elektrita inkubaatorite ja läks siis ugalit keetma.

Generaator aga ei ole iial tibupessa jõudnud, sest väidetavalt puudub sellel mingi kaabel, mis lähemal vaatlusel tuleb välja, on lihtsalt eurootsaga pikendusjuhe. Kuid tibupesa tädi abikaasa lubas ühendada enda generaatori, kuni kurikuulus puuduv pikendus olemas on. Tibupesa tädi abikaasa ei ühendanud iial enda generaatorit, vaid viis selle hoopis kirikusse. Tibupesa tädi jällegi ei pidanud vajalikuks kellelegi mainida. Aafrika loogikale omaselt ilmselt uskus, et jumal tuleb isiklikult ja istub munadest tibusid välja hauduma.

Järgmisel koosolekul uurin Esthrilt, kas generaator on ühendatud ja inkubaatorid mune täis. Saan vastuseks, et jah, kõik on korras. Kepslen koju ja joonistan uue punase tibu.

Läheb nädalake mööda ja lähme ühistu juhatusega tibupesasse inkubaatoreid vaatama...

Generaatorit ei ole. Üks inkubaator on tühi.

Võtan kaasa Keni ja lohistame kahevahel generaatori Esthri kodust tibupesasse. Kõik inimesed, kes ühe piiksu kommenteerivad, saadan valjusti kohta, mille välja ütlemise eest isa mulle keretäie annaks. Lähen tellin munatädilt puuduvad 64 muna. Toon Mumiasest vajaliku puuduva pikenduse. Tahan minna generaatorile kütet ostma, kuid pean enne maha pika vaidluse tibupesa tädiga, kes käib ümber generaatori, nuusutab seda ja jaurab, et see töötab diiselküttega, ometi on generaatorile suurelt peale kirjutatud gasoline.

Lõpuks on kõik olemas, munad on lubatud järgmise päeva hommikuks.

Järgmisel päeval saan munad kätte ja lähen tibupesasse. Juhuslikult ei ole elektrit. Generaator ei tööta...miks generaator ei tööta? Sest tibupesa tädi ja co EELDASID, et see pikendusjuhe ei tööta, on vaja suuremat. Ei ole juttu isegi konverterist, vaid lihtsalt on vaja SUUREMAT pikendusjuhet. Ometi on generaatoril suurelt peal kirjas 220V. Tahaks nutta...aga küsin, kas te proovisite. Ei proovinud. Tahan proovida...

...generaator ei hakka tööle.


Jalutan koju, tõmban punase tibu maha. Otsustan ülejäänud päeva voodis veeta ja homme otsast peale alustada...

Sunday, May 17, 2015

Mul kama

Võta kauss, vala sinna hapupiima, seejärel lisa kamajahu..sega, sega veel ja veel. Ähmastest lapsepõlvemälestustest kerkisid esile mõned killud..Viimati tegin kama siis, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja ma ulatusin vaevalt köögilaua ääreni. Nüüd ühtäkki oli vaja kama uuesti teha ja seda Eshiakulo kooliõpilastele, toidublogi projekti raames.

Eshiakulo õpilased olid viimati valmistanud luhjade hõimu traditsioonilist rooga, omushenye't (vt. https://foodforthoughtmondo.wordpress.com/tag/eshiakulo-secondary-school/ ). Nüüd oli minu kord anda neile proovida traditsioonilist eesti toitu, kama. Oleks võinud ju ka anda neile proovida körti, kilu ja musta leiba, aga ma ei soovinud hakata lapsi kohe esimesel korral traumeerima.

Kama tegemise operatsioon algas juba neljapäeva hommikul. Sel ajal kui kukk veel (ikka veel) kires, hüppasin ma matatusse, et sõita lähedal asuva linna supermarketisse. Kama seal muidugi ei müüda, selle olin ma Eestist kaasa võtnud. Küll aga ei hakanud ma Eestist kaasa võtma hapupiima, sest tegin panuse Kakamega linna supermarketi peale. Panus õigustas end, osaliselt. Sama stressirohke nagu on minu jaoks Eestis supermarketites käimine, sai see olema ka siin. Seisad abituna riiuli ees, üritad meeleheitlikult vahet teha piimal, hapupiimal, maitsetamata jogurtil, maitsestatud jogurtil..Ma pole kindel, et see, mille ma ostsin, oli hapupiim, aga arvan, et väga mööda ei pannud. Igaks juhuks ostsin ka maasikamaitselist jogurtit, et kui kama maitseb ikka väga imelikult, siis saab maitset magusamaks teha.

Vajalikud ostud tehtud, kotis kama, kauss ja lusikas, sõitsin tagasi Shiandasse, kus Gladys mind juba ootas. Ma hilinesin umbes kaheksa minutit, sest teel oli politsei-reid ja matatujuhi altkäemaksu maksmine viibis millegipärast. See altkäemaksu teema on omaette teema siin Keenias, kurb aga tõsi. Gladys oli juba kohal. Ta tunnistas, et ta ise oli hilinenud kaks minutit. Progress igal juhul. 

Eshiakulos aeti kiirelt toiduprojektis osalevad lapsed kokku. Võeti istet ja jäädi minu etteastet vaatama. Tundsin end nagu mingitlaadi staarkokk, midagi Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i vahepealset. Väike rambipalavik oli ikka ka, kuigi olgem ausad, kama tegemisel ikka väga mööda pole võimalik panna. Et teha kama natuke magusamaks, lisasin sinna ka maasikamaitselist jogurtit. Vabandan esivanemate põlvkondade ees, et muutsin traditsioonilist eesti toitu mõnevõrra tänapäevasemaks. Lastele igatahes maitses, nii nad igatahes väitsid, loodan et see polnud vaid viisakus.

Jamie Oliveri ja Anthony Bourdain'i jälgedes

Ajab asja ära küll

Kama sisse ja seejärel jooksuga tundi

Reedel olin postikana rollis ja viisin Tartu Hiie kooli joonistused Rise&Shine koolile. Lastel oli saadud joonistuste üle hea meel ja üheskoos asuti tartlastele vastama. Nagu esimesel korral, nii ka nüüd, võttis Rise&Shine'i direktor mind positiivselt vastu. Kirjutasin talle üles oma nime ja andsin ka telefoninumbri, et ta harjuks mõttega, et minu näol on tegemist uue inimesega ja et mina ei ole Alari. Eks me mzungud oleme nende jaoks kõik ühte nägu.

Inspiratsiooni ootamas





Sunday, May 10, 2015

Nädal möödas

Minu esimene nädal Shiandas on möödunud, olen vaikselt juba kohanenud. Nädala jooksul tutvusin Mondo poolt toetatavate sõpruskoolidega: Khabakaya, Munganga, Eshiakulo ning erivajadustega laste Rise&Shine'i kooliga. Esimesed kolm kooli asuvad külakeskusest natuke kaugemal ja kohale jõudmiseks on vaja kasutada mootorrattatakso teenust. Peab ütlema, et on päris mõnus kerge adrenaliinilaksuga maisipõldude vahel mootorratta tagaistmel mööda käänulisi ja auklikke teid sõita. Mitte mingit irooniat. Ma juba ootan, et saaks jälle mõnda kooli külastada. Mootorrattataksoga otse loomulikult. 
Ma ei saaks öelda, et külastatud koolid oleks mulle väga suurt üllatust valmistanud. Mul oli päris hea ettekujutus, et mis siin on ja mis siin ei ole. Kodutöö oli ühesõnaga suhteliselt hästi tehtud. Jäi ka mulje, et kohalikud õpetajad vajaksid natuke uuemaid teadmisi aktiivõppe-meetoditest. Ja selleks ma siin ju olengi, ei jõua ära oodata kogemuste vahetamist kohalike õpetajatega. 

Muuhulgas sai koolidele kohale toimetatud ka vajalik inventar, mis tänuga vastu võeti. Kes sai tekid, kes sai lauad-toolid. Kui vaja, istuvad kohalikud lapsed kasvõi põrandal, aga kooli õppima nad tulla tahavad. Natuke sai vajaliku inventari puudust leevendatud, aga eks pikk tee on veel minna. Küll aga kohale jõutakse, samm sammu haaval. Ma ei kahtle selles hetkekski. Ma olen nädala jooksul jälginud kohaliku mittetulundusorganisatsiooni WEFOCO ja MTÜ Mondo eestlastest vabatahtlike Janika, Kaie ja Alari tööd ja mul pole mitte mingit kahtlust, et tulemus saab olema hea. Kohalikud aktivistid pluss eesti vabatahtlikud, tulemuslik sümbioos. Olen näinud ka hetkelisi tagasilööke, aga see käib asja juurde. Mul on hea meel selle üle, et ühiskonnaõpetuse õpetajana olen ma nüüd "asja sees", näen vabatahtlikutöö "köögipoolt". Enam ma ei pea oma tundides lähtuma teoreetilistest teadmistest. 

                                                Kõik tarkuseterad tuleb usinalt kirja panna

Tekid Rise&Shine koolile

                                                             Koorem peale ja minek!

                                                        Lauad ja toolid Eshiakulo koolile

Ilmselgelt tähelepanu keskpunktis

Wednesday, May 6, 2015

Touchdown!

Peale lugematuid tunde lendamist Amsterdamist Nairobisse ja öist bussisõitu, olen lõpuks jõudnud Shiandasse. Öine bussisõit Shiandasse vääriks muidugi omaette postitust (kõik need otsatud teeaugud, täielik pimedus, bussi salapärane peatumine ja minu mõtted teemal, et huvitav kas täna on see öö, mil al-Shabaabi poisid tahavad jälle mingi pahanduse korda saata).

Oli see öö, milline oli, aga nagu öeldakse hommik on ööst targem, aga ka unisem. Pühapäevahommikul oli kohalik vabatahtlike kommuun Janika, Alari ja Kaie kehastuses mul Shianda keskuses vastas. Janika filmis minu saabumist. Kindlasti olid head kaadrid...magamata nägu ja muhk otsa ees (öö jooksul suutsin teeaukude tõttu kolm korda vastu bussiakent põrkuda).
Esmaspäeval kohtusin WEFOCO hariduse-koordinaatoritega, Glady'se ja Sophiaga. Nendest saavad minu lähimad koostööpartnerid. Esmaspäeval külastasin kohe ka Khabakaya kooli. Esimese asjana jäävad meelde naerul laste näod. Khabakaya koolis sain ka aru, et pean oma inglise keelt natuke timmima, keenia-pärasemaks. Lapsed ei saanud kõigest alati aru, mida ma rääkisin. Palju seda ei olnud, mõned tutvustavad laused enese kohta. Eks järgmine kord vestlen nendega sisukamalt, üritan omandada selleks ajaks ka mõned suahiilikeelsed repliigid. Elementaarse keeleõppega olen juba alustanud, Janika ja kohalik noormees Ken õpetasid mulle mõned vajalikud repliigid.

Ühesõnaga, hetkel toimub mul veel selline sisse-elamise-periood. Üritan aru saada, et kuhu ma sattunud olen. Hetkel veel erilist kultuurishokki kogenud pole. Aga küll see tuleb.