Monday, April 10, 2017

Tagasi Shiandas - Õmbluskoolitus

Kampala andis mulle mälestusteks hea muusika, palju kirevaid värve ja suurepärseid uusi sõpru koos paljude põnevate väljakutsetega.
Selliste mõtetega jõudsin Kampalast tagasi Shiandasse (Keeniasse). Palju küsitakse minult mis on erinevus Uganda ja Keenia vahel. Ma ei oska sellele vastata, sest Ugandas elasin ma pealinnas Kampalas kuid Keenias elan ma külas. Shianda on mõistagi palju rahulikum. Inimesed tunnevad mind tänaval ära ja tulevad tervitama. Kampalas on tänavad täis rahvast ja võimalus, et tänaval kohtan kedagi kaks korda on peaaegu, et võimatu. Kogu atmosfäär on täiesti teistsugune ja võrreldamatu.


Mees paremal on õmbluskoolitaja Kongost.

Mondol õnnestus rahastada Wefocot õmbluskoolituse tegemiseks ja minu tagasitulek algas kohe koolituse tähe all. Esther oli koolituse läbiviijaks leidnud lähedal asuvast linnast huvitava noore mehe nimega Bosco Amazimisi, kellel oli huvitav lugu rääkida. Nimelt oli ta pärit Kongost ja oli varem töötanud nii Kongos kui ka Uganda pealinnas Kampalas õmblejana. Keeniasse tõi ta suurte lubadustega keegi tuttav, kes temalt hiljem passi ära võttis ja nüüd ei saa mees enam Keeniast lahkuda. Politsei suureks abiks ei olevat. 

Siiski oli mees väga rõõmsameelne. Esther kinnitas mulle, et tegemist on väga hea spetsialistiga ja koolitust jälgides sain aru, et Esthril on õigus. Bosco oskas väga hästi naistele õmblemisnippe selgeks teha ja kaasas neid pidevalt tegevustesse. Naised olid koolitusest väga vaimustuses ja kindlasti on neil veel palju õppida. Salakeeled räägivad, et Wefocos on veel rohkem koolitusi tulemas ja loodan, et sama mees on ka järgmisteks koolitusteks saadaval. 

Ülemisel pildil õpib Agnes overlockiga töötama.

Kuna Shiandasse paigaldatakase tänavavalgustust, siis vool läks tihtipeale ära. Sel ajal õpiti teoreetilist osa.

Koolitus



Nagu ikka Shiandas kombeks, tänatakse lauldes ja tantsides. 

Sunday, February 26, 2017

Uganda

Kuna minu lähetus hõlmab ka tegevusi Ugandas, siis 15. veebruari varahommikul asusin Uganda poole teele.

Shianda asub Uganda piirist ainult 70km kaugusel. Sõitsin Shiandast matatuga Mumiasse ja Mumiasest edasi Uganda-Keenia piirilinna Busiasse. 

Piir sai ilusti ületatud ja Busiast Kampalasse jäi veel 200km sõitu. Boda(mootorratta takso) viis mind matatu peatusesse Otsustasin, et saagu mis saab, mina matatuga nii pikka teed ette ei võta. Sõitsin bodaga piiri äärde tagasi, et hääletada ennast mõne mööduva suure bussi peale. Risk tasus ennast ära ja õnneks oligi kohe suur buss Tansaaniast mind piiri ääres ootamas ning sain mugavalt Kampalasse. 

Uganda ja Kampala paistsid kohe silma oma rohelusega. Kampala on suur linn kus elab mitu miljonit inimest ja tänavad kubisevad inimestest kes midagi müüvad või kuhugile tõttavad. 



Ööbin vabatahtlikega tegelevas organisatsioonis Ugandan Pioneers Assosiation(UPA) ja sealne kontaktisik Sam tuli mulle bodaga vastu. Olin nüüd juba pikalt, kaks pool kuud, elanud omapead ja harva kohtunud mzungudega(valge inimesega) kuid UPA maja kubises peamiselt euroopast pärit mzungudest. UPA-sse on tulnud vabatahtlikeks umbes kümmekond inimest erinevatelt maadelt nagu: Hollandist, Saksamaalt, Hispaaniast, Jaapanist, Soomest, Belgiast ja Poolast. Peamiselt on vabatahtlikud pedagoogilise haridusega ja nende projektid ongi seotud Uganda koolidega, kus nad tunde annavad. Seltskond on tore ja saame algusest peale väga hästi läbi.

Vabatahtlikud: vasakult: Tobi, Amara, Thomas, Silvi, Jan
Kampalas on minu tööülesanneteks kohaliku õmblustöökoja Kampala Disabled Initiatives (KDI) müügi parendamine ja tootekataloogi välja töötamine. Tegemist on väikse õmblustöökojaga, kuid seal töötavad naised on väga võimekad. Varasemalt on siin käinud neid koolitamas moelooja Liina Viira, kelle abil on välja töötatud väga ilusad aafrika kangastest tooted.
Kampala Disabled Initiatives pood/töökoda

Minu eesmärgiks on sõlmida jätkusuutlikud kokkulepped kohalike poodidega kes oleksid antud toodetest huvitatud. Turistidele ja vabatahtlikele need tooted väga meeldivad ja seetõttu alustangi poodidega millede sihtgrupp ongi sellele vastav.

Loomulikult tähistasime ka Kampalas Eesti Vabariigi aastapäeva. Kuigi eestlasi siin palju ei ole, siis siiski saime kokku grillisime natuke liha ja mõtlesime Eesti peale.

Monday, February 13, 2017

Elektrita külmkapp

Kuna paljudes kodudes pole siin elektrit, rääkimata veel külmkapist. Siis see tähendab, et kõik kiirelt riknev toit tuleb ka kiirelt ära süüa ja midagi pikemalt säilitada pole võimalik.

Sellest tulenevalt hakkasin ma otsima võimalusi kuidas toitu paremini säilitada. Esialgu mõtlesin maa-aluse keldrikambri peale. See aga tundus liialt suur projekt.

Internetist otsides leidsin põneva lahenduse. Külmkapi efekti tekkimiseks on vaja kuuma ilma, tuult, kahte savist potti, natuke liiva ja vett. Külmkapp töötab nii, et kahe poti vahele valatakse liiv, millele omakorda valatakse vesi. Kuuma käes aurustuv vesi imeb sisemisest potist sooja õhu ja ideaalis peaks sisemise poti temperatuur saavutama +5°C kraadise temperatuuri, mis ongi külmkapi temperatuur.

Poti leiutajaks 1990 aastatel oli Nigeeria potissepp nimega Mohammed Bah Abba, kes oli leiutise eest 2000 aastal saanud ka Rolexi auhinna. Teadaolevalt on ka vanadel egiptuse joonistel kujutatud mehi suurte lehvikutega potte jahutamas ja arvatakse, et ka nemad kasutasid samasugust tehnoloogiat.

Googlest leitud poti joonised

Nüüd oli mul lahe idee leitud. Pott töötab edukalt Nigeerias ja ka Austraalias, miks mitte ka siis Keenias. Leidsin külast potte müüva naise ja andsin talle üleval toodud joonise.

Poti valmimisega läks mõistagi rohkem aega kui esialgu lubatud ja pott ei olnud välimuselt ka päris see nagu joonisel näidatud, kuid üldjoontes jäin rahule. Maksin poti eest 1000 shillingit (alla 10€)

Värskelt kättesaadud pott

Leidsin Wefoco kontori lähedalt ehituselt ka natuke liiva mida kahe poti vahele lisada. Liiv ei näinud küll välja nagu kõrbeliiv aga väidavalt olevat jõepõhjast saadud ja parim liiva moodi liiv siinkandis.

Pott märja rätiku ja kaanega

Kuna kraadiklaasi mul ei olnud, siis esialgu panin potti klaaspudelis Coca-Cola, mis peaks päris hästi mõista andma, kui potis piisavalt jahe on. Tulemus oli see, et pott läks jahedaks enne lõunat, kuid peale lõunat tundus potis olevat kuumem kui õues. Ilmselt kuivas pott liiga ära.

Hakkasin internetist lahendust otsima ja seal kirjutati, et pott peab olema varjus, kuid tuule käes.
Tõdesin ka seda, et eksperimendi piisavalt tõestatult läbiviimiseks on mul tarvis ikkagi temperatuuri näidikut. Siinkandis kahjuks keegi sellist asja ei müünud. Pidin selle tellima kohaliku apteegi vahendusel Nairobist. Kraadiklaas läks rohkem maksma kui pott ise. (13€)

Kraadiklaas näitas erinevatel kellaaegadel enne lõunat +12°C-'kuni +21°C kuid peale lõunat nii suuri numberid enam seier ei näidanud, sest temperatuur oli kindlasti üle +30°C. Niisiis, tõstsin poti varjulisemasse kohta, et päike otse ka pealelõunal peale ei paistaks. Samuti sain temperatuuri paar kraadi allapoole kui võtsin kaane pealt ja jätsin potile lihtsalt märja rätiku.

Nüüdseks olen saanud poti pooleldi tööle, aga päris +5°C kraadist temperatuuri pole suutnud saavutada. Parajalt potti niisutades ja varjulisemas kohas on temperatuur +10°C kraadi juures.

Peenhäälestan oma potti edasi, sest lühikesel ajahetkel päevas paistab potile ka natuke otse päikest ja võibolla on tarvis ikkagi korralikumat liiva ning tuulisemat kohta. Mõni päev ei jõua pikalt koju ja pott kuivab ka liiga ära.

Pott varjulisemas kohas

Temperatuur pots +12°kraadi. Õues on +34°kraadi

Minu majaomanik on potist väga vaimustuses ja tahab endale samasugust ehitada. Kui nüüd poti ilusti tööle saaks, siis võib sellest olla kasu paljudes majapidamistes ja turul toitu müüvatel naistel.

Kui kellelgi lugejatest on hea arvamus või mõte, miks pott päris õiget temperatuuri ei saavuta, siis hea meelega ootan kommentaari emailile okaidro@gmail.com

Siit National Geograficu artiklist saab leiutise kohta rohkem lugeda: artikkel lingil


Friday, February 3, 2017

Belgia viisa ja malaaria

Vahepeal tegelesin ka natuke arvutitööga, koostasin Wefocole dokumendi põhju ja loodan, et nad neid ka täitma hakkavad. 
Lisaks olin fotograafiks sõpruskoolide projektile. Siit saab lähemalt projektist lugeda: http://www.maailmakool.ee/toetavad-tegevused/sopruskoolid/
Sel korral läks õpetaja lastega metsatukkadesse kohalikke taimi otsima ja hiljem lapsed pidid neid taimi joonistama ning nende kohta kirjutama.

Rise and Shine field trip

Esther Brüsselisse

Esther on kutsutud Brüsselisse workshopile. Selleks peab ta saama Belgia viisa.  Kuna see on ta esimene välisreis, siis on ta sellest väga elevuses ja palus, et ma teda selles aitaks. Viisa taotlemine ei osutunud üldse lihtsaks. Belgia saatkond kasutab viisade välja andmiseks TLS Visa Application Center-i teenust kus kõigepealt tuleb online-is registreerida ning pärast seda Nairobisse kohale sõita. 
Online registreering oli täiesti arusaamatult üles ehitatud. Keegi ka telefonile ei vastanud. Niisiis tegin registreeringust screenshotid ja saatsin kurja kommentaaridega kirja otse saatkonnale. Õnneks sealt hakkas kohe kõik liikuma ja sain kõne TLS-ist kes oli kohe väga abivalmis.
Kuvatõmmis TLS viisa taotlemise keskuse online registreerimisest. (minu kommentaaridega)
Saime reedel teada, et esmaspäeval kell 11 on vaja olla Nairobis. Esther soovis, et on vajalik, et ma temaga kaasa läheks ja nii saigi otsustatud.
Viisa taotlemise keskuses oldi sõbralikud kuid siiski sooviti Esthrilt Wefoco pitsatiga dokumenti ja ka Wefoco asutamise sertifikaati, mida meil kahjuks kaasas polnud ja mis asusid 400 kilomeetri loksuva bussisõidutee kaugusel. Esther jäi Nairobisse ja mina pidin siis teisipäeva varahommikul üksi tagasi Shiandasse sõitma, et Esthrile vajaminev cargoga bussi peale panna.

Malaaria - Tehtud 

Hommikul bussiga sõitma hakates oli kõik mul korras ja tundsin ennast hästi. Poole tee peal sain aru, et midagi on valesti ja palavik tõuseb kiirelt. Bussisõit oli minu jaoks maailma pikim. Aeg ja teekond ei vähenenud ja palavik aina tõusis. Tundsin, et olen saanud endale haiguse mida varem pole põdenud. Tunnet on raske kirjeldada aga see oli hästi eristatav Eestis põetud gripist või külmetusest. Teadsin, et kui mul on malaaria, siis on oluline 48 tunni jooksul rohud saada.
Pärast 8 tunnist bussisõitu ennast Shiandas bussilt maha lohistades suundusin otse 20m kaugusel olevasse arsti "putkasse". Sain aru, et omal jalal ma korralikku haiglasse poleks jõudnud minna. Malaaria on väga intensiivne ja murrab hästi ka tugeva mehe pikali ja erineb oma intensiivsuse tõttu eesti gripist, mida on kergem ka kõrge palavikuga taluda ja "välja higistada". Kohe tehti malaaria test, mis osutus positiivseks ja sain esimese süsti. Mul oli hea meel, et diagnoos oli olemas ja ravi kindel. Arst naeratas ja ütles, et ma ei muretseks, et järgmine kord on nüüd kergem, sest keha toodab iga haiguse järel uued malaariavastased antikehad. P.s võtsin kaks kuud tublisti malaaria ennetuse Malarone tablette, milledest siis ilmselt ei olnud suurt midagi kasu. 
Hommikul ärgates oli mul pilt selge ja enesetunne hea. Kuna haigus ja palavik ei kestnud pikalt, siis kehaliselt polnud see nii koormav kui eesti 3-5 päevane gripp. 
Hommikul otsisin Esthrile pitsati ja sertifikaadi ja panin bussipeale ning sain muude tegevustega Shiandas jätkata.

Thursday, January 26, 2017

Elamused

Eelmine nädal oli kõige elamusterohkem.

Nädal algas pigem kurva elamusega, sest külastasin maakohtades elavaid kodusid ja koole. 

Janika kutsus mind kaasa lapsi otsima kes toetuste saamise üritusele ei tulnud. Sõitsime mootorratta taksoga ja külastasime Shianda külakoole ning vestlesime erinevate lastega. Kogusime lastelt infot nende koduse olukorra kohta, tegime neist ka toetajate ja Mondo andmebaasi tarvis pildid.



Ühte perekonda külastades leidsime kodust vanaema ja vanaisa koos kahe lapsega. Lapsed olid alatoitunud ja vajasid kindlasti abi. Janika teadis rääkida, et selles samas peres juba suri varasemalt üks laps nälga. Niisiis hakkas suur arutelu vanaema ja vanaisaga, et viia lapsed Rise and Shine erivajadustega laste internaatkooli. Saime lõpuks laste vanavanemad nõusse. Oli väga hea tunne, sest sellega päästis Mondo arvatavasti ilmselt väiksema alatoitunud tüdruku elu.

Sellega minu elamused selleks nädalaks polnud veel lõppenud, sest mind oli kutsutud neljapäevaks Nyahururusse Eesti jooksjate juurde külla. Lisaks sellele oli seal kohal ka ERR-i ajakirjanik, kes soovis Vikerraadiosse minuga intevjuud teha ja kohale tuli ka Eesti Aukonsul Keenias Kadri Humal-Ayal. Meie aukonsul on väga sõbralik ja igati oma tiitli vääriline aukonsul. Kohtumisel vesteldi erinevatel teemadel. Mina uurisin konsulilt IT lahenduste ekspordivõimaluste kohta Keeniasse, sest teadagi on Eestis palju põnevaid lahendusi mida kiiret arengut näitav Keenia võiks ära kasutada. Konsul oli minust juba sammujagu ees ja ühine keel tekkis poole lause pealt.



Peale konsuli lahkumist otsustasin Nyahururusse nädalavahetuseks edasi jääda ja see oli super otsus. Tahtsin piirkonnas rohkem ringi käia ja Tiidrek (mitmekordne Eesti meister maratonis ja Keenia jooksjate laagri korraldaja) teadis rääkida, et neil on nädalavahetusel plaanis võtta ette reis ümber Mount Kenya ja lubas mind lahkelt kaasa võtta.

Seiklus algas nii, et kõigepealt matkasin koos Evelyga (Eesti parim naine orienteerumisjooksus) päev otsa mööda Nyahururu lähedal asuvaid Rift Valley radasid ja dzunglit. Suutsime ennast muidugi ka keset dzunglit parajalt hädisesse olukorda panna, sest meil oli lootus, et pikk mäest alla rada viib läbi dzungli, kuid see viis hoopis allikani. Meie aga ei lasknud sellest ennast heidutada ja tahtsime pressida läbi rägastiku teisele poole metsa. Evely positiivne suhtumine ja lõbus meel aitas meid lõpuks läbi okkalise ja tiheda dzungli.


Nädalavahetusel sõitsime mäele tiiru peale tegema ja sealseid elamusi oli tohutult. Nägime palju serbrasid, gaselle, paaviane, elevante ja imeilusaid vaateid, sõime super magusaid puuvilju. Nägime kohvi, tee -ja banaaniistandusi ning riisipõlde. Jooksjate seltskond oli ka super reisiseltskond. Meid ei heidutanud ei sajad kilomeetrid halbu teid, auto pidev väljasuremine, pimedas mägiteedel sõitmine ega ka see, et autol lõpuks öösel sumbuti alt tuli. Tiidrek tuletas meile alati meelde, et "Keenia paneb kõik paika" ja nii oligi. Keenia on imeline ja üllatab alati.


Loomulikult tegin ka kohustusliku hommikujooksu meistritega.





Saturday, January 14, 2017

Külalised

Sel nädalal oli Mondo korraldajaks koos Prantsuse ja Itaalia organisatsiooniga Kakamegas toimunud koolitusel. Koolitatavateks olid vabatahtlike koordinaatorid Keeniast, Ugandas ja Ghanast. Esther  oli samuti koolitusel ja minu ülesandeks oli selajal kontoril silm peal hoida.

Kolmapäeval tulid Kakamega koolituse inimesed Shiandasse külla. Tutvustasime neile WEFOCO eesmärke ja ühistu tegevusi.


Külalistega kalatiiki uurimas

Näitame külalistele Mondo tibud

Külalistega Rise and Shine kooli direktoriga kohtumine

Arutame, kuidas mesitarudesse mesilased ikkagi saavad








Külalistega Block E kohtumine































Sõitsime päev otsa külalistega mootorratastega ringi ning igas asukohas oli meile tehtud viisakas vastuvõtt. Eckero naistegrupp oli kõigile valmistanud korraliku lõunasöögi. Kuigi meil oli mootorratta taksodega hinnad kokku leppitud tekkis ikkagi pärast sõite vaidlus tasu ümber. Janika oli kange ja järgi ei andnud. Hind jäi samaks mis kokku leppisime ja Janika suutis isegi nii hästi neid veenda, et nad lõpus vabandasid ja lubasid ka kirikus meie eest palve esitada.

Janika mootorratta taksol.


Päeva lõpus korraldasid koolituse korraldajad koosoleku gruppide esindajatega, kus olid teemadeks vabatahtlike turvalisus ja abi saajate võimekuse suurendamine.

Lõpukoosolek

Ülejäänud nädala tegelesin mina kontoritöö juhtimise ja laste info kogumisega kes laupäeval toimunud üritusele ei jõudnud.


Monday, January 9, 2017

Lapsed kooli

Esmaspäeval tulid Shiandasse Janika ja Alari. Igaks juhuks mainin neile, kes veel ei tea et, Janika on see tüdruk kes on kirjutanud Minu Keenia raamatu. Janika teab Shianda elu läbi ja lõhki. Ta töötab hetkel Mondo vabatahtlike koordinaatorina, on Shiandas varem elanud aastaid ja tema on kõigi siinsete WEFOCO ja Mondo vabatahtlike projektide algatajaks. 
Alari on programmeerija, kes on samuti Shiandas elanud pikalt. Alari alustas siin huvilistele arvutiõppe andmist. Seekord tuli ta Shiandasse puhkama ja ühtlasi ka meile appi. 

Abi oli meil sel nädalal palju vaja, sest tuli valmistuda laupäeval toimuvaks üritusesks, kus Mondo ja WEFOCO jagab lastele kätte annetatud kooliasjad ning koolitasude sertifikaadid. 
Kindlasti toetust kõigile lastele ei jagu ja seetõttu tegelesimegi terve nädal tegemaks parima valiku hulga laste seast, kes kõik soovisid toetust saada. 
Janika lastele loengut pidamas, et nad ikka järgmisel aastal paremini õpiks.

Mondol on Keenias Tarkusefondi lapsed keda on juba eelmistel aastatel toetatud. Lisaks sai Mondo teotada ka 5 uut tublit õpilast. Uusi tarkusefondi avaldusi laekus ligi 90 kellest kõigepealt valisime 30 ning siis jäi sõelale 10 kelle kutsusime vestlusele ning kellest lõpuks siis valisime raske südamega välja 5 last. Ei olnud lihtne kedagi välja jätta, sest laste lood on enamjaolt väga traagilised. 
Kui nimekiri sai välja öeldud kes toetuse said, siis pärast tuli kontorisse mitu pahurat lapsevanemat, kes soovisid teada, et miks just nende laps toetust ei saanud. Kahjuks neile head vastust anda polnudki. Lihtsalt toetust ei jagu kõigi jaoks. Kokku sai Mondo Tarkusefondi toetuse sel aastal 28 last.

Tõesti, kuulates nende laste lugusid, siis paljud on neist väga väga tublid ja pingutavad kõvasti, et ainult saaks koolis käia. Mul oli hea meel, et olin osaks Mondo panusele nende tublide laste aitamisele. 

Lisaks Mondo tarkusefondi toetusele toetab palju häid eestimaalasi Mondo kaudu Keenia põhikooli õpilasi. Kokku sai toetust sel aastal 110 põhikooli õpilast. Neile maksti toetust koolitasudeks ja osteti koolikott, vihikud, pliiatsid jne. vastavalt vajadusele mitmendasse klassi laps läheb. 
Annetatud kooliasjad transporditi üleandmiseks Rise and Shine kooli.

Lastele koolitasude sertifikaatide ja kooliasjade üleandmise üritus toimus Rise and Shine koolis, Shiandas. Kohale tuli palju lapsi, nende hooldajaid, vanemaid ja vanavanemaid. 
Sain aru, et keenialased juba teavad kuidas esinduslikku üritust korraldada kui kohale toodi suured kõlarid ja telk pealtvaatajatele. Esther ja teised tähtsad kohalikud pidasid järgemööda pealtvaatajatele pikki kõnesid, kus tänati Mondot ja kõiki kes aitasid projektile kaasa. 
Mina ja Alari lavale ei trüginud. Janika tegi korraliku sissejuhatava ürituse tutvustuse ja edasi me tegelesime laste andmete täiendamisega, ning piltide tegemisega.

Telk pandi püsti ja rahvast hakkas kogunema.
Mina ja Alari laste andmeid kirja panemas.