Friday, November 22, 2013

Eelmise nädalavahetuse vaieldamatu tippsündmus oli pulm. Kuigi kutsed olid laiali saadetud, siis anti kutsesaajale luba ka sõbrad kaasa kutsuda ja nii me sinna sattusimegi. Kuna kohalikud on välismaalaste suhtes ääretult viisakad, võeti ka meid väga soojalt vastu. Pulm pidi kava järgi algama kell 9:30 jumala õnnistamisega. Meie jõudsime kohale kell 11:30 ja olime ühed esimestest külalistest. Sellest hoolimata suur jumala õnnistamine käis. Jumala õnnistamine Keenia mõistes ja minu kuulmisele on ühe ja sama laulu tundide viisi laulmine. Kava järgi pidi kell 10 juba pruut ja peigmees kohal olema, aga nagu eelnevalt mainitud sai, siis 11:30 käis alles üks suur jumala õnnistamine üksikutele külalistele. Kogu pulm pidi kava järgi kell kaks päeval läbi olema, pruut jõudis kohale aga kell 1, seega venis see üritus vähe pikemaks. Pruut oli riietatud ilusasse valgesse kleiti nagu filmis ja kõndis kiirusel, mis on saavutatav, kui hoida näiteks roomaval teol sabast kinni. Ja kui olime selle vapustavalt huvitava kogemuse võrra rikkamad, siis kordas sama peigmees. Minu vaieldamatu lemmik osa pulmas oli koht, kus pastor peigmehele ütles, et see on sinu naine, kes su ees seisab, just seesama naine ja siis küsis igaks juhuks veel üle ka, et kas ikka on see naine. Ei puudunud ka osa, kus küsiti ega kellelgi selle paaripanemise vastu midagi ei ole ning et ikka täiesti kindel olla, kordas pastor küsimust umbes 6 korda. Kõige põnevam osa oli aga alles ees. Kui enne abiellumist oli kõik ilus, siis kohe, kui pruutpaar paari oli pandud, läks asi kurjaks. Pastor pidas maha oma kaks tundi kestva moraali, millest tuleb nüüd meelde jätta, et üle 25-aastane naine, kes pole abielus ja kellel ei ole lapsi on täiesti mõttetu naine ja kui ta veel karjääri teeb, siis on ta tõenäoliselt lesbi. Ja mees on majas peremees ja naine peab mehe sõna kuulama ja kui meest juhuslikult ei ole, siis peab naine mehe isa sõna kuulama, aga oluline on mehe sõna kuulata. Lõpuks anti meile ka süüa ja torti ja koju jõudsime siis, kui väljas juba pime oli.
Jumala õnnistamine
Elevil pulmakülalised...pilt on tehtud ENNE pastori kõnet.
Pruudi saabumine
Pruutpaari õnnistamine
Pärast pastori kõne esimest tundi tundis pruudi onu muret, et chapatid jahtuvad ära...teisel tunnil ta lihtsalt loobus
Puhtalt pulmatordi nimel riskisime me koju saamisel pimeda peale jäämisega
Pulmatoit

Pühapäeval käisime Janikaga lastele pakke viimas ja uusi programmiperesid külastamas. Kuigi ma võin ausalt öelda, et olen siin võrdlemisi karm ja ei lase ennast igast räbalates orvust väga karmilt mõjutada, sest vastasel juhul võiksin kohe kotid kokku pakkida ja koju sõita, siis see poiss tegi minu silmad märjaks. Ei, ma ei hakanud seal ulguma ega teda kallistama ja kogusin ennast kiiresti jälle kokku, aga nii läägelt kui see ka ei kõlaks, siis täna midagi minus murdus. Saage tuttavaks, see on John. Johni ema tõmbas minema, kui poiss sündis ja keegi ei tea, kes ta isa on. Poissi kasvatab vanaema, kelle hoole all on veel lapsi. Perekond on äärmuslikult vaene. John käis aasta koolis, kuid kuna õpetaja ei saanud temaga hakkama, sest poiss ei räägi sõnagi, siis lahenduse otsimise asemel sai John korduvalt õpetaja käest peksa ja ta saadeti koju. Vanaema üritab väita, et lapsel on midagi keelega, kuid tegelikult on näha, et John peaks käima erivajadustega laste koolis. Kõige selle juures on ta ise väga uudishimulik ja rõõmsameelne ja vanaema saab temaga hästi hakkama. 
John
Margaret sponsori kingitusega

Joseph sponsori kingitustega

Lõpuks hakkas meil aeg otsa saama ja kuna meil olid ees veel perekülastused, siis otsustasime viimasele lapsele poole tee peale vastu minna ja ühildada tema paki üleandmine perekülastusega. Perekülastus, mille me paki üleandmisega sobitasime oli potentsiaalne programmipere. Juba õue peale minnes oli näha, et see perekond halvasti küll ei ela. Isegi nende kass nägi parem välja kui mõni programmi lastest. Pereisal oli mitu naist ja kokku 23 last. Etteruttavalt võib öelda, et see tüdruk programmi ei pääsenud, kuid külastuse parim osa oli see, kui pereisa otsustas meilt raha küsima hakata. Alguses vastasime viisakalt, et kui me annaks igale inimesele raha, kes meilt küsib, siis meil poleks endal hinge taga enam ammu midagi. Püüdsime võimalikult viisakad olla, kuid tüübi jätkuv rahanuiamine ei võimaldanud seda kauaks ja tegime sealt kiiresti sääred. Hea kontrast oli asja juures see, et sealt lahkudes möödusime Johni ja tema vanaema täiesti närusest onnist, mille peale vanaema tuppa jooksis ja meile kaks muna tõi, ise ette ja taha vabandades, et tal lihtsalt ei ole meile rohkem midagi pakkuda.

Paks kass 

Kohaliku põllumajanduseksperdina ei saa ometi puududa ka pilt kohalikust lehmast

Nädala sees tegelesin enda ülesannetega. Esmaspäeval sõitsin Kakamegasse, et mikrolaenude koolitusega seotud asjad selgeks saada. Matatut oodates üritas üks härrasmees sõprade abiga mulle meeleheitlikult selgeks teha, kuidas ma eelmine kord olin lubanud, et järgmine kord, kui teda näen, annan talle raha. Tal olid ka paar sõpra seda teooriat toetamas. Küsisin talt, miks ta üldse eeldab, et mul on raha, mille peale ta mulle maailma kõige siiramate silmadega otsa vaatas ja kinnitas, et ta ju teab, et on. Küsisin siis, et mis ta arvab, mis minust saanud oleks, kui ma absoluutselt igale küsijale raha annaksin. Härra sattus ilmselgelt segadusse, sest tema pole ju igaüks ja ma annaksin ainult talle. Ma küsisin, kas ta mulle saaks 50 šillingit anda, mis ajas vaese mehe veel rohkem segadusse, sest miks mul on vaja 50 šillingit, kui mul ometi on raha. Me oleks ilmselt võinud seda filosoofilist arutelu veel tunde jätkata, kuid õnneks tuli järgmine matatu ja ma sain omadega Kakamegasse.

Kakamegas jalutasin sinnasamasse panka sisse, mille ühes harus Mumiases käisin ja mis mind ilmselgelt üle lasi. Kui proua hakkas mulle rääkima, et ma jätaksin oma kontaktid ja nad võtavad ühendust, siis saatsin ta selle jutuga pikalt ja sain omale koolitajate isiklikud numbrid, mille koha peal ilusasti järele proovisin ja kokku leppisin, et võtame edaspidi täpsemalt ühendust. Sealt läksin teise panka, rääkisin oma mure ära ja sain oma jutud ka nende koolitajaga ära räägitud. Kuna naistegrupid ilmselgelt ei hakka ise Kakamegasse panka sõitma, siis olid mõlemad pangad nõus, et teen kõigepealt enda äriplaani koolitused ära ja kui mõnel naistegrupil juba konkreetsem plaan tekib, mis vajab finantseeringut, siis tulevad mehed kohale, räägivad oma panga võimalused ära ja võtavad ka vajalikud paberid kaasa, et vajadusel koha peal kontod avada või laenutaotlused ära täita. See peaks lõpuks ka kõvasti kõigi aega kokku hoidma, sest mul pole mingit soovi võtta kaasa hunnik naisi ja neid käekõrval mööda Kakamega pankasid tassida. Esther sai omale ülesandeks kutsuda alates 2. detsembrist naistegrupid kokku ja siis hakkan neile õpetama, kuidas äri teha. Iga päev üks piirkond. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis peaks kuue päevaga kõik piirkonnad koolitatud olema, aga eks see lõpuks tunda annab, kuidas asjad sujuma hakkavad, sest üks, mis Keenias on kindel, on see, et mitte kunagi ei ole miski kindel.

Kuna ma omadega juba linnas olin, siis läksin omale ka raamatukogu lugejakaarti tegema. Ma naiivselt lootsin, et mis seal ikka. Maksan oma 200 šillingit tasu ära, näitan isikut tõendavat dokumenti, viskan oma pildi, mis mul juhuslikult rahakotis olemas oli, ja asi klaar. Oh mind naiivitari. 200 šillingist oli nädalaga sujuvalt saanud 300 šillingit. Varasemalt öeldud ühe pildi asemel oli äkki vaja hoopis kahte pilti. Muide passipilte tehakse siin selliselt, et tõmmatakse ukse vahele punane kardin. Pannakse sind selle punase kardina ette taburetile istuma ja siis fotograaf tavalise seebikarbiga, mida ta lihtsalt su näo ees käes hoiab, üritab võimalikult vähe oma käsi väristada ja pildi ära teha ja olgem ausad, pilt tuli lõpuks sama hea, kui igal pool mujal. Aga edasi raamatukogu lugejakaardist...ID-kaart ei ole dokument, pass on dokument. Aga see pole veel kõik. Ma sain omale miski kaardikese, mis tuli ära täita. Ja loomulikult ei olnud see mingi tavaline kaardikene, mille oleks võinud koha peal ära täita. Kaardikene eeldas nö minu eest vastutaja kinnitust, et ma olen andnud õiged andmed ja organisatsiooni pitsatit. Tulin selle kaardikesega siis targalt tagasi Shiandasse ja viisin selle Estherile, kellest sai sujuvalt vastutaja, kui mul on plaan nende raamatutega kuskile välismaale põgeneda. Olgu öeldud, et tänaseks ei saa ma endiselt raamatukogust raamatuid laenutada, kuid kui selle õnnetu kaardiga juba nii kaua on aega läinud, siis ei juhtu midagi, kui natukene veel läheb.

Viimased päevad on olnud võrdlemisi sündmustevaesed, kuna valmistan ette oma koolitusi ja sellest pole midagi huvitavat ega märkimisväärset rääkida. Google on mind võrdlemisi lühikese ajaga koolitanud Keenia maisi, köögiviljade, kanade, lehmade ja igasuguse muu rohelise ja pudulojuste kasvatamise eksperdiks. Õnneks on esimesed koolitused finantsiteemadel ja nende puhul on minu kõige suurem probleem, kuidas õpetada äriplaani kirjutamist ja rahavoogude diversifitseerimist inimestele, kes pole võib-olla aastatki oma elust koolis käinud. Tõenäoliselt tuleks alustada sellest, et mitte kasutada sõna diversifitseerimine ja Smithi raamatu panin ka ilusasti raamatukogus riiulile tagasi, sest ilmselt ei aita ta mind siin eriti. Nüüd on plaan valmis teha oma esimese koolituse „slaidid“, milleks lohistasin eile linnast koju suure rulli A0 paberit ja markereid.

Muidu võib öelda, et elame siin võrdlemisi sportlikult. Avastasime Kakamegas jõusaali. Kuigi seal tuleb ise natukene improviseerida, siis tegemist on minu hinnangul väga hea jõusaaliga. Mu arvamus põhineb täiesti adekvaatsetel vaatlustel ja võrdlustel teiste oma liigikaaslastega. Ruumiga on seal kitsas, seega alustuseks mööbeldan saalis ringi ja tekitan omale vajaliku ruumi. Kükipuuri ei ole, seega kasutan kükkimiseks surumispinki. Saab hakkama küll, kuigi pean raskusega üle mingi toru ronima. Eriti ohutu ei tundu, kuid mind motiveerib ettevaatlik olema potentsiaalne ajalehe esikaanelugu lollist valgest blondiinist, kes jõusaalis kaela murdis. Aeg-ajalt käime jooksmas ja kuigi mul on eranditult iga kord keel vestil ja hing paelaga kaasas, siis meid saadab loomulikult iga kord oma tosin last, mis sunnib surmaga pooleks ennast koju tagasi vedama. Eile käisime vägevas Fitnesscenteris squashi mängimas, kuhu sildilt loetut uskudes peaksid pääsema ainult liikmed, kuid meie valge nahavärv on ilmselt liikmelisusele päris hea aseaine. Mina mängisin esimest korda, Janika oli korra enne mänginud. Esimesed pool tundi üritasime meeleheitlikult pallile pihta saada ja kui see lõpuks õnnestuma hakkas, siis sai juba mängida ka. Suutsime korduvalt ka palli kuskile õue lajatada, aga õnneks oli üks härra ennast juba mõnusalt seina naljale istuma seadnud, et pall meile vajadusel jälle tagastada. Mängust endast olime me igatahes vaimustuses ja mitu tundi, liiter vett ja 0 kuiva kohta riietel hiljem otsustasime, et vast aitab. Kogu selle spordi tulemusel lõpetasid mu jalad õhtuks minuga igasuguse koostöö ja kuna nädalavahetusel on ees perekülastused, mis eeldab valmisolekut kilomeetreid minu jaoks endiselt võrdlemisi rängas kuumuses mööda Shianda maastiku turnida, siis paar päeva ei toimu mingit sporditegemist.




Thursday, November 14, 2013

Kolmas nädal Shiandas hakkab ühele poole saama ja eelmised nädalad on möödunud kas elektrit oodates või naistegruppidega kohtudes. Kolmapäevase grupi naised lasid ennast ainult tunnikese oodata, siis tuli esimene kohale. Viimast naist ootasin ainult kaks ja pool tundi. Tavaline. Ei tekita mingeid emotsioone. Võtan juba raamatu kaasa, et rahulikult oma aega sisustada.

Teise grupi naised olid punktipealt kohal...ja neil olid orvud kaasas. Kolm pisikest räbalates poissi, kes nägid välja nagu neid oleks mööda kruusateed lohistatud ja kolm nädalat näljas hoitud. Mu süda murdus sekundiga miljoniks killuks...et siis killud kokku koguda ja paar tooni liiga karmil häälel lapsed minema saata. Küsimuse peale, millal ma raha jagama tulen, oli mul seletamist, kuidas ma ei anna neile sentigi, vaid annan endast parima, et õpetada neid ise raha teenima. Kui näod alguses väga pikaks vajusid, siis paari minuti pärast koguti ennast jälle kokku ja ma sain oma intervjuudega ühele poole. Kohtumine ise toimus kirikus ja kohtumise lõpuks jagas kohalik kirikutegelane mulle õnnistusi. Pärast sellist õnnistamist ei pea ma elus ilmselt enam lillegi liigutama, sest vana hea jumal taevas garanteerib mulle kõik kordaminekud kõiges, mida ma vähegi plaanin ette võtta.

Laupäeval oli esimese grupiga lepitud kokku kohtumine 8-ks. Oma pooletunnise ootamise käigus ujus mu juurde üks soliidses eas härrasmees, kelle esimene õhatus minu suunas tegi mind vähemalt paar promilli rõõmsamaks. Tema meeletult pika ja kurva loo peale oma tütrest, kes on pärast rasket avariid haiglas ja kelle raviarveid ei jaksa ta mitte kuidagi maksta, alustasin ma oma pikka vastust, mis algas lausega, et muidugi ma saan teda aidata...kuna see lause lõppes nõuandega maksta joomise asemel tütre raviarveid, siis järgnes sellele üsna pikk suahiili keelne sõim, millest ma kahjuks või õnneks midagi aru ei saanud. Õnneks jõudis ka grupiliider kohale ning jalutasime kaugemale, et omi asju ajada. See hommikune grupp oli huvitav, sest nende idee on luua uus, mis meie mõistes on siis midagi MTÜ sarnast. Kuna WEFOCO on sellisel kujul siin juba olemas ja pakub kõike seda, mida nende lahendus peaks pakkuma hakkama, siis ma päris lõpuni nende eesmärki ei mõistnud. Kuid eks see tulevikus tunda annab, mis neil täpsemalt plaanis on.

Järgmise piirkonna üks gruppidest olid „jänesekasvatajad“. Saime ka selgeks, et need siiski pole jänesed, vaid merisead. Sellest hoolimata süüakse nad kõik endiselt ära. Kuigi need naised on siin väga vaesed, siis on nad meeletult külalislahked. Peale selle, et mul alati kõht täis söödetakse, kui kellegi juures külas käin, pannakse kõvasti tavaari ka kaasa. Selle päeva saak oli suur kobar banaane, mune, pähkleid ja Janika tuli koju elusa kanaga, kes sujuvalt naabrite kanafarmis oma koha sisse võttis.

Pühapäeval käisin Janikaga kaasas peredes, kelle lapsed koolitoetust saavad. Kuigi nad on valdavalt need kõige raskemas olukorras perekonnad, siis sellest hoolimata söödeti meil igas peres jälle kõht täis ja nende kaasa pandud külalislahkus on meid nii mõnigi päev toitnud.
Toitume külakostiks saadud munadest.
Üks nendest lastest oli nn minu laps Fred ehk siis poiss, keda mina koolitan. Ta on 12 aastane, kuid raha puudumise tõttu läheb viiendasse klassi. Vanemad on vaimuhaiged ja põhimõtteliselt kasvatab teda ja tema õdesid vendi vanaema. Kinkisin talle omalt poolt pealambi...no ja võimaluse oma kooliteed jätkata. Nad elasid mitmekesi täielikus onnis ja lisaks temale oli peres veel lapsi, kellel raha tõttu kool pooleli on jäänud. Loomulikult tahtsin ma sellel hetkel nende kõigi kooliskäimist toetada, seda enam, et see maksab ainult 40 eurot aastas, kuid samas ma tahaksin kindlasti ka kogu Aafrika näljahäda kaotada.
Fred. (Foto: Janika Tamm)
Fred vol 2 (Foto: Janika Tamm)
Kohustuslik pilt sponsoriga (Foto: Janika Tamm)
Fredi kohustuslik pilt sponsoriga. Olgu öeldud, et poiss ise on väga vahva. (Foto: Janika Tamm)
Fredi väike õde
Fredi väike vend
Esmaspäeval külastasin ära viimase naistegrupi ja sain sellega kõigile ringi peale ja uhke Exceli tabeli, kes kus mida ja kui palju teeb. Viimasest piirkonnast teadsin nii palju, et kohtun viie grupiga ja kokkusaamispaik on Quarry kirik. Kuna mul polnud aimugi, kus see kirik asub, sest neid on siin iga nurga peal, jalutasin mootorrataste juurde, valisin välja juhi, kes küsis maailma kõige viisakamal toonil „How can I help you, SISTER?“, ja ütlesin koha, kuhu tahan minna ja summa palju olen nõus maksma ja ta oli diiliga nõus. Minu kaardi järgi peaks kirik olema tee ääres, tüüp keeras aga teelt mingile rajale, mida siin eeldatavasti nimetatakse teeks, kuid meie mõistes võiks paralleele tõmmata näiteks loomarajaga. Ma ei hakanud midagi ütlema ka, sest eeldasin, et ta teab, kus see kirik on. Juhile tuleb muidugi au anda, sest ma poleks suutnud seda teed läbida ka siis, kui mul tiivad oleksid. Mingi valemiga ta meid sealt läbi sõidutas ja peatus mingis võsas pisikese onni ees, mis isegi parima tahtmise juures ühestki otsast kirikut ei meenutanud, seda enam, et sellel polnud isegi midagi, mis kuskilt otsast oleks võinud risti meenutada. Ma oma suures segaduses ei osanud erilist seisukohta ka võtta, kui tüüp küsis, et kas see on õige koht, mille peale ma muidugi kisama pistsin, et tema on taksojuht ja peaks teadma, kuhu võsasse ta mind tassib. Selle peale kehitas tüüp õlgu ja sõitis minema. Ma jäin siis sinna onni kõrvale passima, eriti mingeid lootusi ei hellitanud, sest olin arvestanud, et isegi, kui ma mingil hämaral põhjusel peaksin õiges kohas olema, siis keegi enne tundi ikka kohale tulla ei suvatse. Aga oh imet...kokkulepitud kellaaeg oli 10 ja ühe naistegrupi liider oli kohal kell 9.55. Loomulikult oli ta viiest liidrist ainuke, kes kohal oli. Alustasime meeleheitlikku helistamist teistele, kellest me kumbki kedagi kätte ei saanud, sest keegi lihtsalt ei suvatsenud telefonile vastata. Mul olid juba mõned krõbedamad sõnad varuks, kui peaksin neist kellegi kätte saama. Siis ilmus aga kuskilt suhkruroo vahelt täiesti suvaline tädi, kes uuris, kuidas ta meid aidata saab. Jättis kõik oma tegemised toimetamised sinnapaika ja viis meid ühe grupiliidri koju. Hoolimata sageli võrdlemisi ebamugavast faktist, et neil on siin aega käes maa ja ilm ja kellast ei teata sageli udujõhvigi, teevad nad selle tasa oma abivalmidusega.

Too grupiliider, kelle koju me jõudsime, poleks nagu kohtumisest midagi teadnud või polnud kell 10 lihtsalt veel õige aeg liikuma hakkamiseks. Kui küsisin telefoni kohta, siis õngitses selle taskupõhjast välja ja teatas maailma kõige rõõmsamal häälel, et oi näe...on jah 7 vastamata kõnet. Ma lähen vahel nende peale nii närvi, et tunnen, kuidas kõrvadest suitsu tõuseb, kuid nad on ise selle kõige juures nii vabad, rõõmsad ja sõbralikud, et on raske pikalt pahaseks jääda.

Mind sätiti kohe tuppa istuma ja hakati ülejäänud grupiliidreid kokku ajama. Kui ühega intervjuu lõpetanud olin, siis selleks ajaks oli juba ka järgmine grupiliider kohale organiseeritud ja tegelikult lõpuks sujus kõik väga hästi, mis siis, et ühest lihtlabasest hommikusest kohtumisest, mis Eestis võtaks tõenäoliselt aega maksimaalselt tunni, kujunes terve päevane asjatamine. Mulle meeldisid selle piirkonna grupid. Alustades faktist, et keegi ei lohistanud kuskilt mingeid räbalais orbusid kohale ning ma sain oma seletusega, et ma ei tule tagasi raha näpu vahel, võrdlemisi kiirelt ja valutult ühele poole. Paljudel naistel olid väga head äriideed ja olid ennast mu tulekuks korralikult ette valmistanud, kirjutades kõik kulud-tulud ja probleemid üles, et mul lihtsam oleks.
Naistegruppide liidrid laulsid mulle tervituslaulu.
Loomulikult söödeti mul ka kõht mitu korda täis ja pakiti kaasa mune, maapähkleid ja suur kobar banaane, millega ma sealt kuidagi tagasi Shiandasse pidin saama. Aga mind pakiti koos selle banaanikobaraga mootorrattale, lepiti kokku, et sõit maksab 100 šillingit, visati üks keskmisest suurem tädi ka veel otsa ja sõit kodu  poole võis alata. Ja veelkord müts maha nende mootorratturite ees, sest nad ilmselt võiksid Dakari ralli läbida üks käsi selja taha seotuna. Kui kohale jõudsime, oli mul ainult 200 šillingiline, mille peale taksojuht teatas, et talle sobib see väga hästi, mille peale mina teatasin, et mulle ei sobi see üldse ja otsigu mulle raha tagasi, mille peale ta teatas endiselt, et talle sobib 200 šillingit imehästi, mille peale mina peatasin möödakõndiva härrasmehe ja küsisin, et kas nii on aus teha, mille peale mootorrattajuht vahetusraha otsima läks. Ja nii lihtsalt see käiski!

Sealt pidin aga oma banaanidega veel koju jõudma. Keenia naised kannavad selliseid asju peas. Minu pea ei ole selliselt ehitatud, et ma võiks kobara banaane sinna visata ja rõõmsalt koju kepselda, mistõttu venitasin seda käe otsas ise Keenia naiste külalislahkust maapõhja kirudes. Õnneks on Alari nendest mitu õhtut imehead Matoket küpsetanud.
Kurikuulsad banaanid, mida ma olin valmis korduvalt sinnasamasse tee äärde viskama, kuid mis nüüdseks on meid ustavalt pea nädala toitnud.
Kolmanda nädala lõpuks võin juba öelda, et tõenäoliselt ei pea enam seda hetke kartma, kus nurgas nutan ja koju tahan. Hetkel üritan korraldada mikrolaenude koolitust selliselt, et pangategelane tuleks ja räägiks ise gruppidele võimalustest, mida pank neile pakub. Kui mul see ei õnnestu, siis teen järgmise nädala alguses tiiru kohalikes pankades, et võimalikult palju infot koguda ja üritan ise selle koolitusega hakkama saada. Kuid mu panused on endiselt pandud pangategelasele. 

Thursday, November 7, 2013

Sisseelamine on nüüdseks ametlikult lõppenud ja peaksin ilma Janika pideva käehoidmiseta juba ka ise hakkama saama. Eelmisel nädalal kohtusime Estheri valvsa silma all naistegruppidega, et tutvuda erinevate projektidega, mis ette on võetud. 
Naistegruppide külastamine

Naistegrupi kanakasvatus vol 1
Naistegrupi kanakasvatus vol 2
Mõni grupp omab ka lehma
Külakost ja poppidel inimestel on tänapäeval tavaks oma toitu pildistada
Kalakasvatus
Nägime kõvasti suhkruroogu ja maisi ja kanasid. Paaril naistegrupil on ka kalatiik. Minu vaieldamatu lemmik oli aga viimane grupp, mida külastasime ja kuhu jänesekasvatust vaatama läksime. Ja võite mu hämmastust ette kujutada, kui neid „jäneseid“ nägin. 
Keenia "jänesed"
Aga nende liha pidavat väga valgurikas ja mahlane olema. Pärast minu võrdlemisi pikale veninud vaikust hakkasid kohalikud juba muret tundma ning pidin tõdema, et mul oli kunagi selline lemmikloom. Toidu teemal jätkates. Ühe naistegrupi liige andis meile suurest tänulikkusest kaasa hunniku cassavat, mida võidavat tema jutu järgi süüa nii toorelt kui praetult kui keedetult. Kui kodus uurima hakkasime, kuidas seda siis kõige mõistlikum süüa oleks, tuli välja, et tegemist on juurviljaga, mida tuleb enne tarbimist väga korralikult töödelda, kuna see sisaldab toksiine, mille sümptomid on sarnased tsüaniidi mürgistusele. Lisaks halvatusele võib cassava töötlemata söömine tappa kahe tunni jooksul. Meie cassavad vist ootavad siiani tegemist.

Laupäevaks oli plaani võetud Kakamega, sest laupäev on Kakamegas suur turupäev. Laupäeva hommikul ärkasin vähe varem üles ja läksin kohalikule turule puuvilju otsima. Ilmselt olin ma liiga varajane, sest ma ei näinud peale mingite roheliste lehtede, millele ma suure põllumajanduseksperdina ei oska nime anda, midagi muud, mis kaudseltki mõnda puuvilja meenutaks. Uurisin kohalikult rohelise müüjalt, et kust ma puuvilju saan, kes viipas kohe mingile naisele, kes pidavat teadma, kust saab. Ma ei eeldanud, et asi kohe nii keeruliseks aetakse, aga kuna uus naine läks kohe üsna õhinasse, et ma pean saama, mida ma tahan, siis läksin sujuvalt asjaga kaasa. Kuna ta koristas või möllas seal mingi hunniku sodi ja käruga, siis käskis ennast oodata, et viib selle ära ja tuleb kohe ja ma saan kõik, mida mu puuviljanäljas hing ihaldab. Ma siis ootasin ja ootasin ja ootasin...ja kuna Keenia kohe erineb oluliselt minu harjumuspärasest kohest, siis mõtlesin, et see on mingi kohalik viisakus midagi vastata ja ära kaduda ja jalutasin ise ka minema. Mõne aja pärast aga jooksis tädike mulle juba järele, et kuhu ma küll läksin, haaras mul käest ja vedas kuskile väikesele tänavale majade vahele. Läksime mingisse õue, kus tervitasin kättpidi igat pereliiget ja vastasin umbes kuuele How are you’le, sealt edasi mingisse korterisse, kus teine tädike oma hommikusööki sõi. Kuuldes, et ma tahan paari puuvilja, lendas hommikusöök kus see ja teine ja mind haarati jälle kättpidi kaasa ja veeti lattu. Ladu muidugi on selle kohta natuke palju öeldud, aga see ruumike oli maast laeni täis banaane, ananasse, mangosid, apelsine, arbuuse ja veel igasugust muud värsket, millele mina kui siinne uhke põllumajandusekspert endiselt ei oska nime anda. Valisin omale siis välja ananassi ja banaane ja mangosid ja apelsine, ise mõtlesin, et kas ma ikka piisavalt raha kaasa võtsin. Kogu kotitäis läks maksma 120 šillingit ja tädike viskas mulle veel paar mangot pealekauba, sest talle tegi nii nalja, et meil Eestis ei kasva iseseisvalt neist valikutest ükski puuvili. Hommikuti söön värsket puuviljasalatit ja ääretult hästi maitseb. See on ilmselt midagi, millest ma puudust tundma hakkan.

Edasi sõitsime Kakamegasse turule, sest mu kaasavõetud riidevalik sunniks mind muidu iga päev oma riideid pesema. Kes teavad, kui palavalt ma šoppamist armastan, võivad ette kujutada mu ääretut elevust, teades, et iga hinna eest tuleb võidelda. Ja endiselt olen ma veel liiga värske näoga, sest lasin ennast alguses praktiliselt igasse teise putkasse sisse tarida, et kuulda, kui ilusasti mulle ikka absoluutselt kõik sobiks. Ja no hinnad. Kõigele löödi loomulikult umbes 300% otsa. Leidsin omale seeliku, mida kindlasti tahtsin ja mille hind oli 700 šillingit. Meie mõistes on see tegelikult odav, aga ma ju ometi ei saanud seda selle hinnaga osta. Sain seeliku 300 šillingi eest ja olin ülirahul. Pärast nägin kohalikus supermarketis samasugust ja see maksis 200 šillingit, nii et ikkagi sain mööda pükse.

Turult läksime edasi kohalikku hotelli ujuma. Kui välja arvata mu geniaalne otsus basseinis sukelduda, et kõige karmimal moel teada saada täpselt kui palju kloori on vette pandud ja jõuda ära mõelda mõte, et mida mul nende silmadega ikka on peale hakata, oli kõik ääretult mõnus. Ujusime, võtsime basseini ääres päikest ja sõime hotelli restoranis lõunat. Aa...meeste riietusruumi jalutasin ka nii muuseas sisse, et suurt musta meest nähes ära ehmatada ja sama muuseas sealt välja jalutada suures lootuses, et sulandun massi ja keegi ei pane tähele. Massi sulandumisega on siin muidugi endiselt võrdlemisi keerulised lood.

Esmaspäevast alustasin tööga. Alari joonistas mulle Shianda kaardi, millel Estheriga panime paika 6 piirkonda, mida hetkel järgepidi külastan ja kohtun naistegruppide liidritega, et saada täpne ülevaade, millega nad tegelevad, mis on tulevikuplaanid ja mida ma neile täpsemalt õpetama pean. 
Minu üks olulisemaid töövahendeid
Päevas jõuan kahte piirkonda külastada, sest piirkonnas on keskmiselt 5 grupiliidrit, kellega oma jutud maha räägin. Uurin neilt, mida nad kasvatavad, kui palju kasvatavad. Millised ressursid neil kasutada on ja mida nad tulevikus teha tahaksid. Kõige selle eesmärk on korraldada võimalikult praktilised koolitused, millest võiks kasvada välja mõni tugevam äriplaan. Nii mõnigi naistegrupp on juba praeguseks suure töö ära teinud ja natuke finantskoolitust võib nende tegevust palju edasi aidata.
Kuigi google’i abiga on minust saanud maisikasvatuse ekspert, siis tänane plaan on ennast sellel alal edasi koolitada ehk siis uurida kohalikult maisikasvatajalt, kuidas see asi tegelikult käib. Tuleb välja, et naistegrupid oleksid nõus suhkruroo maisi vastu vahetama, kui suudaksid maisi saagikust suurendada. 


Kohustuslik mzungu pilt


Kohalikud

Siis, kui meil elektrit ei ole