Marafiki wapenzi!
Ninafurahi kukutana nawe tena!
Uhh, see peaks olema suahiili keeles midagi sarnast: kallid sõbrad, mul on rõõm teiega taas kohtuda! Või midagi sellesarnast! Igal juhul olen uhke enda üle, kuna napp keeleoskus võimaldab juba õige pisut rohkem öelda kui asante (aitäh) või karibu (palun, võta heaks)! Lapsed, muide, on koolis meid ristinud keskmise nimega, mida meil kunagi pole olnud ehk et näiteks Munira, väike linavästrik 5. klassist, kel on keeruline haigus, mille tõttu tema luud ei kasva pikkusesse ja on haprad, hüüab mind kooli õuel nähes alati: M`am "Do not hit others!" Hille! Aga tahaksin sellest keskmise nime saamise loost veidi hiljem rääkida, sest see on täitsa omaette story.
Munira paremalt esimene, kuulamas hetkeks Maria õpetusi
Tegelikult, kui nüüd üdini aus olla, tahtsin tegelikult täna veidi vinguda, kuigi ma oma arust ei ole üldse vinguja tüüp (nagu kirjutas sel nädalal üks Delfi kommentator, kes üritas aru saada kodu-Eestis puhkenud solvumise ja süüdistuste laviinist!). Aga siis juhtus tagasiteel Kakamegast (meie lähimast "suurlinnast") paar asja, mis viisid mul tahtmise hullult vinguda, sest need olid äraütlemata naljakad ja toredad seigad. Esiteks, paigutati meid ehk kaks "mzungut" matatu esiistmele juhi kõrvale istuma, kus on välistatud, et keegi Sulle veel selga või sülle sajab! Olles kõrvust tõstetud sellest esmakordsest privileegist, troonisime uhkelt esiistmel, ainuke probleem oli minu lehviv kleit, mis keerdus tuules ümber käigukangi ja sõna-sõnalt võttes, vahetas juht raginal käike koos minu kleidiga! Tagatipuks peatusime kusagil külateede ristmikul, kus esiakna juurde tormasid oma kümmekond külameest ja hakkasid meie suunas oma vaimukusi pilduma, üksteist üle trumbates, kuid sedakorda tundus, et see ei olnud ilmselt kahemõttelise alatooniga, vaid lihtsalt naljakas. Esmalt hakkas heatahtlikult naerma kogu bussitäis rahvast ja seejärel meie Mariaga, lõpuks naersid kõik nii, et silmad märjad! No ilmselt küll erinevaid asju, aga tühja kah, ma polegi siin Keenias niimoodi südamest naernud! Tegelikult muidugi tänasime õnne, et me tuhkagi aru ei saanud, mida meie suunas öeldi. Ja kui siis lõpuks buss võttis kohalt ja suundus orgu, kus avanes päikeseloojangus džungel, orud ja põllud, oli see nii hingematvalt ilus ja ehe Aafrika, et avastasin, et tegelikult jätaks selle suurema vingumise osa vahele ja vinguks ainult natukene! Aga kohe sellest, et miks ma siis ikkagi vinguda tahtsin.
Aafrika... Päikeseloojang, mis viis suurema tahtmise vinguda...
Kuidas seda nüüd poliitkorrektselt öelda, aga oleme selle 3 nädalaga oma nahal kogeda saanud mitmeid asju, mida meile Mondo briifingutel enne lähetust räägiti. Esiteks, et Aafrikas on aeg ja Euroopas on kell, see on sulatõsi. Alates koolidirektorist, lõpetades meie tubli landlordi Jakobiga, kõigil on siin oma arusaam ja mõõtkava ajast, mis paraku ei ühti meie euroopaliku arusaamaga. Näiteks jääb lihtsalt ära reedeks kavandatud kohtumine direktoriga ja vastuseid ei saa ka kellegilt, sest direktor on ometi tegus mees ja ei saa igal hetkel telefonile vastata.... Või et meie armsas kodukuudis algama pidanud WC ja duširuumi ehitamine majja sisse algab 3-ndat nädalat "tumorrou"....
Igaks juhuks pilt ka meie "duširuumist", äkki algabki lähiajal ehitus ja siis jääb sellest "spa-st" ainult mälestus
No ikka juhtub, aga meie hirm on Mariaga see, et kui koju jõuame, kas siis äkki vaatame ka iga kokkulepet ja kohtumist kahtlusega, et ega sellest kokkulepitud ajal niikuinii midagi välja ei tule ja kõige koledam, kui ise peaks sellesse ajakäsitlusse langema... Loodame, et säilitame tagasi tulles ikkagi euroopaliku arusaama ajast ja kokkulepetest.
Järgmine vingumispunkt on, et oleme nüüd käinud mitmes koolis (Mukambis ja Mungangas) külas, et eesti sponsorite koolikotte lastele viia, mis meie Mondo perenaisel Riinal erinevatel põhjustel edastamata jäid lähetuse ajal.
Mukambi kooli lastel külas
Oleme nendes koolides näinud palju sarnast oma Rise and Shine kooliga, aga paraku ka väga palju erinevat. Ja sealt kerkisid meil frustratsiooni tekitavad küsimused meie kooli laste söömis- ja hügieeeniharjumuste, klassiruumide ja koolivormide seisukorra kohta, samuti üldise tervisekäsitluse ja kõige tavalisemate meditsiinivahendite olemasolu kohta.
Rise and Shine lapsed koolilõunal
Seega, tegimegi ettepaneku reedehommikusel kooli õpetajate ja juhtkonna koosolekul, et kiiremas korras tuleb muretseda korralik esmaabivahendite komplekt, rääkida õpetajatele üle haavade hoolduse ning enesekaitsevahendite kasutamine ning korraldada hoogtööpäev, et pesta ja parandada laste koolivormid. Peab ütlema, et direktor kuulas väga tähelepanelikult ja kiitis meie ettepanekud heaks, aga sellest isegi suuremat rõõmu valmistas asjaolu, et mitmedki õpetajad noogutasid meie jutu peale vägagi konkreetselt pead, pidades neid teemasid ilmselgelt väga tähtsaks. Ühe sõnaga, esimene hoogtööpäev tuleb meil siis koolis uue nädala reedel, kus koos õpetajate ja vabatahtlikega plaanis pesta ja parandada nii paljude laste riided, kui jõuame ja kui veel aega ja jõudu jätkub, pesta puhtaks klassiruumide põrandad. Rõhutasime asjaolu, et sellest peaks kujunema regulaarne tegevus näiteks kasvõi üle paari nädala, mitte et see tegevus lõppeks koos meie koju naasmisega.
Evansil 3. klassist oli särk nii ribadeks ja must, et võtsime talle nõuks ühe Mondo kaasa võetud särgi annetada
Ja "herbert-vingu" asjadele joont alla tõmmates on siin veel üks teema, mis meile kummagile rahu ei anna. Maria leidis internetist video, mille olid salvestanud Keenia teismelised, kes rääkisid kurvalt ja avameelselt oma lood .... kehalisest karistamisest koolis ja millised jäljed on see nendele jätnud. Kurb ja masendav vaatamine, aga veel masendavam on asjaolu, et kuigi Keenias on keelatud laste kehaline karistamine juba alates 2001. aastast, juhtub seda siinmail päris sagedasti. Paraku oleme oma silmadega näinud seda kurjust, ka rääkinud nende kooli töötajatega, nad nagu ei taha sest eriti rääkida ja pööravad selle naljaks, et "see polnudki löömine, see oli vaid löömise matkimine" või "see oli ju ainult müks või kõrvakiil" vms. See suhtumine kandub aga täiskasvanutelt üle lastele, kes klohmivad ka üksteist, nagu jaksavad ja ikka peaasjalikult nii, et kes tugevam, see lajatab nõrgemale või haigemale. Me käime Mariaga ringi ja teeme kampaaniat, a la "palun ära löö teist last, Sa ju ei tahaks ka, et Sind lüüakse!", aga kõige paremini iseloomustab meie tegevuse tulemuslikkust asjaolu, et kui püüdsime seda sõnumit kõigepealt tüdrukutele edastada, et "real ladies do not fight or hit others!", jäi kõigepealt kogu klass meid segaduses jõllitama ja seejärel puhkesid kõik kõva häälega naerma, nagu me oleksime eriti hea nalja rääkinud..... Ja nõndaviisi meist nüüd ongi saanud Madam "do not hit!" Hille ja Madam "do not hit! Maria.
Ja siit edasi muidugi kandub see käitumine suhtumisse loomadesse, kes saavad ka jala või kiviga kui on halb tuju ja kokkuvõttes on seda väga võigas vaadata. Kahjuks leidsime isegi eelkooli salmiraamatust luuletuse, mis pani, kergelt öeldes, silmi hõõruma ja kahtlema, et kas ikka saad õigesti inglise keelest aru....
???????
Tõe huvides peab küll mainima, et direktor ütles kohe meie vastavasisulise jutu peale, et laste löömine koolis pole lubatud ja see on ebaseaduslik ning me peaksime kõikidest juhtudest kohe talle teatama. Noh, jah... Kuna me soovime ikka õpetajatega siin koostöös midagi ära teha, proovime siis midagi esialgu omade jõududega korda saata, ühelt kooli töötajalt võtsin näiteks reedel ausõna ja lubaduse, et ta enam ei kasuta füüsilist karistust laste peal. Lubas.... Ja kuna lapsed tunduvad meid usaldavat, joostes vahetunnil külakuhjana meile peale, katsume ikka ka nende omavahelise löömise vastast tegevust jätkata põhimõttel-vesi uuristab kivisse ka augu....
Aga et see kooli töötajate jutt kokku tõmmata positiivsemalt, siis allpool pilt meie Mamma Lindast. Mamma Linda on kooli kokk, terasest kätega ja suure südamega naine. Terasest kätega selle pärast, et ta tõstab suuri potte lõkkelt paljaste kätega ja suure südamega selle pärast, et lapsed tunduvad teda väga armastavat ja põikavad tihtipeale kooli "kööki" temaga juttu ajam või pai saama.
Mamma Linda koos majahoidja ja ehitusmehega
Sujuvalt siirdusime paremate asjade ja ilusamate uudiste juurde. Tahtmatult meenub vana anekdoot, kus indiaanipealik ütles oma suguharule, et tal on 2 uudist, hea ja halb. Halb uudis on see, et süüa pole muud kui karu seedesüsteemist läbi käinud jääke, aga hea uudis see, et seda on palju! 😂😂😂
Minul oli eelmisel nädalal ka üks suur rõõmupäev, kuna lõpuks õnnestus maakonnakeskusest Mumiast kohale tuua füsioterapeut, tegevusterapeut ja ostoosimeister, et nendega koos arutada pea 40 lapse abivahendite ning kirurgiliste sekkumiste vajadust ja plaani. Koolis olemasolevad ratastoolid ja kõnniraamid ei kannata absoluutselt mingit kriitikat, vähe sellest, et nad ei vasta laste vajadustele, need on suisa eluohtlikud, kuna on lagunenud, igalt poolt turritavad välja murdunud metalsed osad ja rattad püsivad vaevalt all, kumme nende velgedel pole enam ammugi.
Pisike Kevin ei saa komppöidade tõttu ise liikuda, aga ratastool on suure inimese oma ja raam seisab koos tänu ehitusteibile
Mul oli tõeline rõõm tõdeda, et kohaliku füsioterapeudiga ja ortoosimeistriga rääkisime erialaselt ühte ja sama keelt ning olime enamuse laste sekkumiste osaski ühte meelt. Eriti tore oli ortoosimeistriga asju arutada, tuli kuidagi kodune tunne, just nagu arutaks asju ortoosimeister Sanderiga Eestis... Siinkohal Sulle lehvitused, armas sõber! Küll Sul oleks siin tööd ja leiba, raha muidugi napiks, aga.... Nali naljaks.
Füsioterapeutilised konsultatsioonid improviseeritud kabinetis
Kokku siis peaks täiendavatele uuringutele suunama vähemalt 5 last (peamiselt röntgenuuringud), operatsioonidele vähemalt 6 last (peamiselt kas kannakõõluste pikendused või tagumise reielihase kõõluste pingest vabastamine), intensiivsesse rehabilitatsiooniprogrammi vähemalt 8 last ja uued abivahendid peaks saama vähemalt 12 last. Kõige selle juures on nüüd muidugi veel üks suur komistuskivi või ehk isegi kaks. Nimelt, kust leida raha nendele lastele, kelle plaanitavad tegevused ei mahu koolile riigi poolt erivajadusega lastele eraldatava summa sisse ja teiseks, kuidas saada kontakti džunglikülades elavate laste vanematega ja nad nõusse saada operatsiooni osas. Keenia seaduste alusel on, nagu meilgi, alati alla 18-aastase lapse puhul vajalik selliste asjade teostamiseks
vanemate nõusolek, aga kas lapsevanemad tulevad üldse kooli kohale ja kuidas neile selgitada operatsiooni vajalikkust, et saada nende nõusolek, sellega ma tegelen ja seda ma näen ilmselt lähitulevikus.
Ongi sedakorda kõik, kuigi jutustada oleks veel tohutult palju. Aga nagu koolitustel räägitakse, kui teil on tähtis sõnum, mahutage see 1 A4-le, rohkem ei viitsi keegi süveneda! Mina tänan oma koduseid ja lähedasi sõpru, kes on pea kõik minu kohustused kodumail enda kanda võtnud ja ei nurisegi üldse! Aitäh teile kõigile, eriti Sulle, õeke ja Sulle, parim sõbranna Maiu! Seega, uute kohtumisteni ja ka meie üritame Mariaga endast uuel saabuval nädalal taas maksimumi anda!
Niimoodi me siis sinna helgema uue nädala poole sõidamegi - bodajuht ikka kõige ees, tema üle küla tähtis mees!
Asante! Kwaheri!
Hille
No comments :
Post a Comment