Tere armsad sĂ”brad, millest kĂŒll tĂ€na alustada?
Ei ole see meie meeleolu
just kiita, kuigi peaks- suur tĂŒkk tööd Ă€ra tehtud ja kodutee peatselt ootamas.
Aga asjad ei lÀhe siin nii, nagu me sooviksime, kuigi isiklikult olen juba
Ôppinud, et alati ei saa kÔike, mida tahad.
Meie meeleolu on sama must kui Àikese-eelne taevas Shiandas...
Ăhe sĂ”naga, meie elu siin Shiandas
ja Rise and Shine koolis kĂ€ib endiselt uperpallidega ja lainetena. Ăhel pĂ€eval
rÔÔmustame kordasaadetu, saavutatu ja ka selle pĂŒsima jÀÀmise ĂŒle, teisel
pĂ€eval (nagu tĂ€na!) tunneme end kui tĂŒhjaks pigistatud sidrunid, mida kellegi
hoolimatu saapakonts tĂ€navamustuse sisse aina sĂŒgavamale hÔÔrub…đ„
TĂ€nane must meeleolu on tingitud asjaolust, et 5.
klassi tĂŒdruk Lydia, kelle sĂŒgava luuni ulatuva mĂ€daneva jalahaava paranemise
eest oleme vÔidelnud juba kokku rohkem kui kuu, tundub ise mitte kuidagi end
aidata tahtvat. Ja tegemist ei ole 10-aastase lapsega, vaid kindlasti
varateismelisega, siin tĂ€pset laste vanust on raske öelda, sĂŒnnitunnistused on
ka nii ja naa. Lugu iseenesest jĂ€rgmine, et ĂŒleeile hommikul Lydia jalga
kontrollima minnes avastasime, et ta oli taas sidunud mingi musta kaltsu ĂŒmber
jala, kuigi olime nii temale, internaadi juhataja abilisele, kes hooldust
toimetas, kui ka internaadi juhatajale puust ette ja punaseks teinud, et haava
ei tohi praeguses paranemisfaasis millegiga katta, kuna haavast vÀlja voolav
vedelik jÀÀb sideme kĂŒlge kinni ja selle eemaldamisel oleme jĂ€lle verilihas haava juures tagasi. Saime rĂ€tiku eemaldatud,
haava puhastatud tolmust, riidekiududest ja jumal teab millest veel, katsime
selle meile arsti poolt antud haavapulbriga ja eile hommikuks oli haav
ilmselgelt paranemise mÀrke nÀitamas, kuna haavale oli tekkinud koorik. TÀna Ôhtul,
peale Maria töötuba Ă”petajatega, lĂ€ksime veel kord Lydia jalga ĂŒle vaatama ja
mida me nĂ€eme? TĂŒdruk istub internaadis voodil ja vĂ”iab tĂ€ie rahuga mingi turult
ostetud lehmasalviga oma poolt sÀÀrt katvat haava! Haav on taas ligane ja
kollast mĂ€da tĂ€is! KĂŒsime tĂŒdrukult, miks ta seda teeb, kui talle ometigi on
haava hooldusest kĂŒmneid kordi rÀÀgitud ja ta vanus ning inglise keel
vĂ”imaldavad kindlasti öeldust aru saad. TĂŒdruk vahib maha ja tunneb end kĂŒll
sĂŒĂŒdlaslikult, kuid ei saa ilmselgelt aru, et ta midagi valesti on teinud.
Kutsume internaadi juhataja abilise, kes peaks haava seisukorda jÀlgima ja
Lydiat juhendama. Abiline Felistas kukub meile kohe kiiresti seletama, et haava
polegi vÔitud selle tobeda kohaliku nÔia valmistatud haisva salviga, vaid haav
nĂ€eb sellepĂ€rast niimoodi vĂ€lja, et seda just pesti…. Tunnen, et minu mÔÔt on
tĂ€is, keeran otsa ĂŒmber ja marsin internaadist vĂ€lja, vĂ€he aja pĂ€rast longib
Ă”nnetu nĂ€oga Maria, kes Lydia jalaprobleemi samuti oma sĂŒdameasjaks on vĂ”tnud,
mulle vaikides jÀrele. Lahkume tagasi vaatamata ja kÔnnime vaikides kodu poole,
meel on mÔru, isegi teineteisega vestlus ei suju. Tunneme end lÀbi kukkununa,
Ônnetuna, vihasena, mis iganes omadussÔna soovite kasutada. LÔpuks teen mina
suu lahti ja kĂŒsin Marialt: „No kuidas aidata inimesi, kes ei tahagi ennast ise
aidata?“ Maria sammub noruspĂ€i edasi, vastust pole meil kummagil kusagilt
vĂ”tta…đ°
Tee peal teen Àkilise pöörde turule, Maria longib
mulle mittemidagi ĂŒtleva nĂ€oga jĂ€rele. Ăeldakse ju, et kui naistel on meel
mÔru, mingu ja ƥopaku, ehk enesetunne tÔuseb. Shiandas tÀhendab see asjaolu, et
ostame oma viimase rahanatukese eest (oleme lihtsalt Àra kulutanud praktiliselt
kogu oma sularaha erinevatele Ôpetajatele jÀÀvatele koolis kasutatavatele materjalidele)
6 kartulit ja 2 kanamuna.
Kohalik turumĂŒĂŒja, lahke, naerusuine ja alati kĂ”rgeima hinna kĂŒsimisele orienteeritud
Veel leidub raha selle Ôudse fanta ja paari vee jaoks
ning sellega ĆĄoppamine on lĂ”ppenud. Ei saa kĂŒll öelda, et enesetunne oleks
mÀrkimisvÀÀrselt tÔusnud, aga kui oleme nahka pistnud keedetud kartulid koos
ketƥupi ja lÔunast jÀrele jÀÀnud nuudliseguga, tuleb meil vÀhemalt kÔnevÔime
tagasi. Arutleme nii ja naapidi, mida edasi teha ja kuidas tagada, et Lydia
siiski oma jalast ilma ei jÀÀks, aga ega ĂŒhest head retsepti pole. Siiski, tĂ€is
kÔht annab tagasi pisukese annuse enesetunnet ja lepime kokku, et homme vÔtame
kokku internaadi juhataja, tema abilise ja mdm Everline, kes vastutab koolis
terviseteemade ees ja katsume veel kord rÀÀkida ĂŒle kĂ”ik haavahoolduse
pÔhimÔtted ja Lydia pÀevased tegevused.
Olen oma arust loomult positiivne inimene ja katsun
ebaĂ”nnestumiste korral alati klammerduda millegi rÔÔmsama kĂŒlge ning tundub, et
see lÀheb mul ka tÀna korda, kui pika Ônnetu pÀeva peale taas kord meenub, et
juba laupĂ€eval tulevad mulle kĂŒlla armsad sĂ”brad Eestist! Pakin
kribinal-krabinal arvuti lahti ja uurin Skype kaudu sÔpradelt, kuidas reisi
ettevalmistused lÀhevad ja kas nende hing on homseks vÀljalennuks valmis.
SÔbrad kinnitavad, et kÔik on korras ja varsti nÀeme ning mul hakkab tasapisi
eluisu tagasi tulema. KĂŒll ma olen tegelikult rÔÔmus, et minu vĂ€ga lĂ€hedased
sÔbrad ja head töökaaslased Pille-Riika ja Piret viimaseks nÀdalaks siia
jÔuavad! Nemad on reisi- ja aafrikaÀrevuses ning tahavad ka hirmsasti juba
kohal olla, mind ajab see oma hiljutise musta meeleolu taustal pÀris muigama.
MÔtlen endamisi, tulge aga siia sÔbrakesed, vaatame mis nÀgu te paari pÀeva
pÀrast olete!
Tulge ruttu, armsad sÔbrad (Skype lÔikepilt sÔpradega vestlusest eelmisest Ôhtust)!
Seega, olles oma kalliste sĂ”pradega peatse kohtumise ĂŒle
rÔÔmsamalt meelestatud, asun kirjutama oma ilmselgelt eelviimast
blogipostitust.
Viimase postituse tulevikuplaanidena mainisin, et
kavatseme koostada kÔikidele erivajadustega lastele Ôpetajate ja tulevaste
vabatahtlike tarvis individuaalsed tegevuskavad. Proovime kirja panna erinevate
valdkondade, nagu liikumine, kÀe kasutus, enesehooldus, mÀnguline tegevus,
Ôppimine, vastavad probleemid ja lahendused. Olen mÀssanud nende
tegevuskavadega juba alates eelmise pĂŒhapĂ€eva Ă”htust ja nii igal Ă”htul. Olen nĂŒĂŒdseks
jÔudnud 7. klassini ja kavatsen homme Ôhtul need tegevuskavad Àra lÔpetada. See
on ĂŒks kummaline lugu, et fĂŒsioterapeudina olen ma koostanud vist elu jooksul
sadu ja sadu terapeutilisi ja vĂ€hem terapeutilisi tegevuskavu, aga nĂŒĂŒd tunnen,
et nii keeruline pole see ĂŒlesanne kunagi olnud. Kui Eestis vĂ”in ma kliendile
kirjutada tegevuskavasse parimad kÔrgtehnoloogilised abivahendid ning
koduprogrammi, samuti terapeutide nimed ja kontaktid, siis siin koban tÀiega
pimeduses. Abivahendeid ju praktiliselt ei ole, terapeute ka praktiliselt pole,
vanemaid pole me lastel nÀinud ja Ôpetajate jutu alusel pole ka enamus neist
suutelised mingit koduprogrammi tÀitma ning Ôpetajad ise on ka vÀga erineva
motivatsiooniastmega ja teadmiste-oskustega erivajaduse osas. MĂ€letan, et
istusin eelmisel pĂŒhapĂ€eval pikalt esimese tegevuskava juures, peas keerlemas
kĂŒsimus: „Aga mida paganat ma siia siis nĂŒĂŒd kirjutan?“ Aga lubadus on lubadus
ja kuna me direktor mr. Aggreyle oleme lubanud laste ja Ôpetajate tulemuslikuma
tegutsemise nimel koostada need tegevuskavad, siis Àra nad tuli kirjutada.
NÔnda ma siis jÔllitasin arvuti helendavat ekraani mitu tundi, kuni lÔpuks
suutsin end peas tagasi keerata 90-ndate aastate alguse Eestisse, Tallinna Kesklinna
Lastepolikliinikusse, kus ma tol ajal töötasin. Abivahendeid eriti ei olnud,
olid kĂŒll Skandinaaviast saabunud kolihunnikud, millest vahel isegi aru ei
saanud, miks ja mida saadeti. FĂŒsioterapeute ei olnud, oli lademetes massööre
ja kehalise kasvatuse Ôpetajaid, kes erivajadusega lastega siis oma ÀranÀgemise
ja oskuste jĂ€rgi töötasid ning siis mul plahvataski „Heureka!“. Kirjuta nii,
nagu oleksid kirjutanud siis, kui noorukese ujumisinstruktorina hakkasid huvi
tundma eriala vastu, nimega fĂŒsioteraapia. Ja tĂ”epoolest, edasi lĂ€ks asi
suhteliselt ludinal, ainuke mure oli taastada laste kohta viiest erinevast
vihikust erinevatel pÀevadel ja tegevuste juures tehtud mÀrkmed. Seega, sinna
tegevuskavadesse saidki nĂŒĂŒd kĂ”ikvĂ”imalikud meie jaoks praegusel ajahetkel vĂ”ib
olla naljakad ettepanekud, kuid siin tÀiesti tegelikkusele vastavad. Siinkohal
vÀike nÀide 2. klassi poisi Morrise tegevuskavast:
|
|
|
|
|
Activity:
Washing the entire body
|
Limitations:
Difficulties to wash the entire body independently
because of poor balance
|
Strengths:
Morris could sit supported on the chair with backrest and
legrest
|
Goal:
Setting up more independent possibility to start washing
some body parts
|
Implementing, responsible person:
Providing the plastic chair (could be common one) with
the whole in the middle placed to the bathroom (confirm the safety!) where
Morris can in sitting position wash his lower body parts. Teaching the
washing movements and tools (sponge) concept. Principal, Mr Joseph, Matron of
Board
|
Ja seisulaud jalalihaste treenimiseks vÔib ka vÀga hÀsti olla kokku kleebitud pappkarpide jÀÀnustest
Kui teile tundub, et ma piinan teid tÀna vÀga igavate
ja erialaste teemadega, siis midagi on mul ikka teile varuks ka naljakamat. Aga
kÔigest jÀrgemööda- polepole (tÔlkes:
aeglaselt, tormamata!) nagu Keenias ikka, sai ju rÀÀgitud! SĂŒndmused kĂŒll nĂŒĂŒd hargnevad veidi imelikult
ehk tÀnasest pÀevast tagasipoole, aga pole viga, see eest on tegemist rÀÀkimist
vÀÀrt juhtumistega.
Eelmise laupÀeva Ôhtuks olime saanud Mariaga vÀga
austava kutse meie kooli direktorilt, osaleda tema juures korraldataval
Ôpetajate ja meie osalusega peol.
Direktor mr. Aggrey kasutab aeg-ajalt meiega kohtudes eesti sĂŒmboolikaga nokatsit, mille tĂ”in talle Tallinnast kingituseks.
Noh, olime natuke Àrevil, nagu ikka
haruldaste kutsetega pidude puhul ja naistele omaselt hakkasime laupÀeva
hommikul kavandama, et mida siis ometigi tĂ€htsale ĂŒritusele selga panna. Marial
oli lihtne lahendus, tema imeinimesest isa (kes on aastaid Aafrikas kÀinud ja
kipub ikka siia tagasi?!) oli toonud talle Nigeeriast mingi udu-aafrikaliku
kehakatte. Muide, ma palusin Marial oma isakese kÀest selgust saada, et kuigi
ta tundus Tallinna lennuvÀljal tÀiesti normaalne ja kena inimene ning ka Maria
juttude jÀrgi on tegemist vÀga huvitava ja targa inimesega, siis miski tÔmbab
teda pidevalt ja pikalt siia Aafrikasse tagasi. Seega, ma palusin Marial, kui
ta teada saab, mis sunnib ĂŒhte terve mĂ”istusega inimest jĂ€rjekindlalt siia
naasma, mulle ka öelda. Maria lubas isalt uurida ja kui teada saab, mulle ka
öelda, et ma suudaksin sellist kirge mÔista. See, selleks, tulgem tagasi
peokleitide juurde. Oleme Mariaga siin kĂŒlas ka ĆĄopanud veidi uhkemaid asju,
kui kartulid ja kanamunad. Nimelt oleme endale mitme Ômbleja kÀest soetanud
kohaliku aktsendiga kleite, oma sÔbrannadele ka, ikka stiilis 3 kleiti 10 eurot.
Tuustisin oma „riidekapis“ (tegelikkuses nurgas seisev prĂŒgikorv!) ja leidsin
sealt kohaliku rĂ€tsepa kĂ€est ostetud ĂŒĂŒratult kireva aafrika-mustrilise kleidi.
MÔeldud- tehtud, riietamegi end majaperemehe auks aafrika kleitidesse. Aga kuna
siin kĂŒlas katab kĂ”ike, kaasa arvatud, töökoja ette vĂ€lja pandud riidetĂŒkke,
paks tolm, siis oli meie ĂŒlihoolikas majapidajanna Doreen selle loomulikult
koos minu muude pesuhilpudega Àra pesnud. Siiani oleks kÔik justkui ok, aga
kleit oli materjalist, mis kÀsitsi pesemise jÀrgselt jubedalt kortsu oli
jÀÀnud. Seadsin sammud naabrimajja, et paluda laenuks triikrauda, aga unustasin
et kahjuks oli jÀlle viimased 12 tundi peale eelmise Ôhtu Àikesevihma vool
kadunud. Aga ega siis Aafrika naised hÀtta ei jÀÀ! Majaperenaine tegi
suahiilikeelseid rÔÔmsaid hÀÀlitsusi ja tantsuliigutusi ning kadus tuppa,
tulles vĂ”idukalt tagasi … söetriikrauaga! Jeesus, mĂ”tlesin ma! Ei vĂ”i olla, kas
nad tÔesti hakkavad mu kleiti sellega triikima! Kaugest helgest lapsepÔlvest
meenus, kuidas lastena meie kodutalu pööningul kolades leidsime Ôega samasuguse,
kuigi teha me sellega eriti midagi ei osanud, minu mÀletamise jÀrgi tÀitsime
kastanimunadega. TÔe huvides peab muidugi mainima, et esiteks pakuti mulle ka
triikrauda, mille kĂŒljes tolknesid ainult juhtmed ilma stepslita… Koos
otsustasime, et sellega vist ei saa asja ajada, isegi, kui elekter oleks
olemas! Seega, aeti siis sĂŒsi kuumaks ja naabrite koduabiline tuiskas
söetriikrauaga meie juurde, laotas kleidi laiali ja kukkus nĂŒhkima.
Valmistame ette triikrauda!
Meie
Mariaga jÀlgisime veidi eemalt murelikult protsessi, aga usute vÔi mitte,
tÀitsa sile ja sirge kleit sai!
Tiimitöö triikimisel! TÀitsa asja sai!
Tasuks poseerisin koos majaperemehe naistehordiga ja siis oli
kÀes aeg ootama hakata. Polepole,
mÀletate?
Siin on siis Jakobi naised: Jakobi proua Ema, triigitud kleidiga mzungu, Jakobi Ă€mm, proua abikaasa ja ikka kĂ”ige tĂ€htsam tegelane majaperemees Jakobi ise, ees kĂŒkitab majaperenaine Nigella
Ăks Ă”petajatest oli lubanud meile kl 12 paiku jĂ€rele tulla, oleme aga juba siin omandanud teadmise, et see tĂ€hendab umbes kahetunnist lĂ”tku. Nii oli
seegi kord, Ôpetaja Celline saabus vahetult enne kella kahte, rÔÔmus nagu rull ja
siis suundusimegi kĂ”ik koos peole. Kuna kĂŒlakostiks polnud meil eriti midagi
viia, rabasime kohalikust kuudist kaasa 3 liitrit kihisevat karastusjooki, ikka
Fanta ja Sprite.
Maria vinnab koos Ôpetaja Celliniga direktori juurde karastusjookide kotti
Direktor ja tema noor naine (jÀrjekorras teine) vÔtsid
meid vĂ€ga sĂŒdamlikult vastu ja pidu lĂ€ks kĂ€ima eelroogadega – loe: kanamunade,
pÀhklite ja mingite kohalike pirukate mandazidega, mis Mariale tÀitsa
maitsevad, aga mulle ei istu kohe kuidagi.
Direktor Aggrey, tema nooruke abikaasa ja direktori esimesest abielust sĂŒndinud lapsed Hungary ja Escor (loodetavasti kirjutasin nime Ă”igesti!)
Jutt keris, Ôpetajad uurisid Eesti
kohta ja meie muljete kohta Keeniast, sekka rÀÀgiti kohalikest kuulsustest ning
ilmast, mis eriti tugevate vihmasadudega sel aastal kĂŒlvi raskeks teeb. Siis
jÔudis kÀtte aeg pearoaks, mis oli kaetud tuppa. Majaperenaine oli tohutult
vaeva nÀinud, laual kÔrgusid roogadega anumad, alates suitsetatud
veiselihahautisest kuni kohaliku kapsasalatini, mida siinmail soojana
pakutakse.
Pidulaud!
Oli vĂ€ga kĂŒlluslik söömaaeg ja tore Ă”htu, koju jĂ”udsime vahetult
enne pimedust, seega kestis kogu pidu kokku rohkem kui 6 tundi. Ma kujutan ette, mida te praegu mĂ”tlete! Misasja nad seal virisevad, et sĂŒĂŒa pole, laud peol nagu Ă€ke! TĂ”si, esimest korda nĂ€gime ka meie sellist lauda, aga ma vĂ”in kindlalt kinnitada, et tavainimese söögilaual on pĂ€eviti ikka jamss, oad, riis ja vahel sekka mĂ”ni Ă”nnetu kuku.
Söömaaeg on tĂ€ies hoos! SĂŒĂŒakse ikka kĂ€tega, kuis siis muidu...
Ja teate, mis
on imekspandav! Kohalikud haritud (rÔhk sÔnal-haritud!) inimesed alkoholi ei
tarbi, vÀhemalt meie pole seda laual kunagi nÀinud, aga lÔbusad ja
laulu-tantsuhimulised on nad sellegipoolest! Meil, eestlastel, vist oleks pÀris
palju, mille ĂŒle mĂ”elda…
Kuna tunnen oma lapselapse Liselle jÀrele vÀga suurt igatsust, siis vÀntsutasin lapsepuhkusel oleva Ôpetaja Nelly 1.5-kuust pojakest
Tahaksin sellest nĂ€dalast jagada teiega veel ĂŒhte
sĂŒdantsoojendavat tegevuste saagat. Kui eelmises blogis oli pikalt juttu
jiggeri-kampaaniast ja laste jalgade pÀÀstmisest, siis nĂŒĂŒd pöörasime
tÀhelepanu laste riietele. Kahjuks on paljude laste koolivormid tÀiesti
rÀbalateks kantud, rÀÀkimata vaba aja riietest, mille eest peab siis perekond
oma vÀiksemate vÔi suuremate vÔimalustega hoolitsema.
Selline nÀgi vÀlja 1. klassi Estheri koolivorm, mida on kordi ja kordi parandatud.... Ja uskuge mind, see nÀeb veel hea vÀlja!
Kuna abivahendeid
praktiliselt ei ole ja need, mis on, ei kannata eriti kasutamist, siis roomavad
siin kÔik ise mitteliikuvad lapsed mööda kooliÔue ringi, hoolimata sellest, on
nad siis 7 vÔi 17-aastased.
Kui kÀpuli liikumine on ainus vÔimalus....
Selle tulemusel on nende riided mustad, rÀbaldunud
ja ei kannata tÔesti peale vaadata. Nii otsustasimegi Mariaga, et sÔltumata
sellest, kas ja kui palju saab Mondo toetada lastele uute koolivormide
soetamist, siis vÀhemalt vaba aja riided ostame omavahenditest, et lastele
natukenegi inimlikum vÀljanÀgemine ja enesetunne tagada. Shiandas on
kolmapÀeval ja laupÀeval turupÀev, siis on hulganisti vÔimalik osta kasutatud
riideid. No meie nahavĂ€rv tingib siin kĂŒll esialgselt 3-4 kordse hinna,
vĂ”rreldes kohalikega, aga olen omandanud teatava vilumuse retoorikas mĂŒĂŒjatega.
See kĂ”lab umbes niimoodi „My friend!
(vÔib ka kasutada: brother!) You are cheating on me and You know that You are
cheating! Why are You doing this? Last time I bought the… (jĂ€rgneb vajaliku
eseme nimetus!) for 150 bobs, but You are asking 450! This is not nice what are
You doing!“ . Siis vĂ”ib veel appi vĂ”tta midagi seesugust et: „My friend! Keep dreaming! This lady there…
(vĂ”ib viidata teisele suvalisele mĂŒĂŒjale!) sold me …. (vajamineva riideeseme
nimi!) last time with fair price! Sorry,
no deal with this price!“
Selline ta siis vÀlja nÀeb, see Keenia kaubatÀnav!
Viimases hĂ€das vĂ”ib ka kasutada mĂŒĂŒjale sĂ”rmega
rinda toksimist oma retoorika saatel vÔi pÀikeseprillid eest vÔtta ja katsuda
oma siniste silmade pilguga lÀbitungivalt ning suunatult toimetada! Ja teate,
mis juhtub! Keegi ei saa kellegi peale pahaseks, kÔik hakkavad naerma, eesotsas
ebamĂ”istlikku hinda kĂŒsinud mĂŒĂŒjaga ja meie saame sobiva hinna. Nii see
kauplemine siin kÀib!
Seega, oleme asendanud vaatamist mitte kannatavad
laste riideesemed turult ostetutega ja nende kÀtte andmisel oleme olnud
sunnitud tegelema koolis ka mÔningase kasvatustööga. Esimeste riiete puhul,
mida rĂ€balates lastele ostsime, tekkis kĂŒll olukord, kus ka kenades riietes
lapsed jooksid kokku ja asusid suhteliselt tungivas toonis ka omale uusi
riideid kĂŒsima. Palusime neil istuda ja pidasime loengu sellest, kuidas alati
tuleb eelkÔige aidata neid, kel endal ei ole vÔimalusi ja et seda nimetatakse
kaastundlikkuseks ning osavÔtlikkuseks. Imestasime ise ka, et sellist
teavitustööd tuli teha vaid mÔned korrad, edasi oli lihtsalt rÔÔm nÀha, kui
uute riietega laste ĂŒmber kogunesid teised lapsed, kuid keegi ei nĂ”udnud enam
endale ka, vaid imetleti teise lapse uusi riideid ja vanemad lapsed kÀsutasid
nooremaid: „Say asante to Madam Hille and
Maria! (tĂ”lkes: ĂŒtle pr Hillele ja Mariale aitĂ€h!“
2. klassi Sheila saab oma rÀbaldunud riiete asemele uued
Lisaks on ĂŒks
Ă€raĂŒtlemata tore rĂ€tsepmeister parandanud ja Ă”mmelnud uued koolivormid
mitmetele kooli lastele. TĂ€nagi, enne fiaskot Lydia jalaga, vaatasime
rahulolevalt kooli Ă”uel mĂŒrgeldavate laste vĂ€ljanĂ€gemist ja tĂ”desime, et pole
vigagi, kÔik nÀevad juba tÀitsa kenad ja laste moodi vÀlja.
VÀike Vivian nurseryst, kes saab liikuda ainult pÔlvili, on selga saanud uue koolivormi kleidi
LĂ”petuseks tahan tĂ€na rÀÀkida ĂŒhe vĂ€ga kentsaka loo,
mis puudutab kohalikke uskumusi ja ammuaegseid traditsioone. Et alustada
algusest, tuleks mainida, et igal kolmapÀeval kÀib meie pesu pesemas ja maja
koristamas ĂŒks vĂ€ga kena ja tubli kohalik naisterahvas nimega Doreen. Mitte sellepĂ€rast, et me ise sellega toime ei tuleks, aga pigem ikka sellepĂ€rast, et kohalikule töökale rahvale tööd ja leiba vĂ”imaldada.
Nagu
ikka, tuli Doreen ka sel kolmapÀeva hommikul, aga kuna me Mariga olime mÔlemad
öösel vÀga halvasti maganud, Àrkasime alles tema uksele kloppimise peale.
PĂ”hjus, miks me halvasti magasime, oligi kĂŒsimus, millega Doreeni poole
pöördusime. Nimelt kuulsime sel ööl ja ka paljudel eelnevatel öödel dĆŸungli
poolt, mis ei asu meist rohkem kui mÔnesaja meetri kaugusel, vÀga eriskummalisi hÀÀli. Selline
kilav, kume, Ă”udne ulgumisele sarnanev hÀÀl, mille peale ka kĂ”ik kĂŒla koerad
vakatasid, jÀi ainult see jube ulg. Sel ööl oli see kestnud vÀga pikalt ja nii
me siis mÔlemad peale seda unetult visklesimegi, enne kui hommikuhahetuses
uuesti magama jĂ€ime. KĂŒsisime Doreeni kĂ€est, mis loomaga vĂ”iks olla tegu, et
kas mingi hĂŒĂ€Ă€n vĂ”i ĆĄaakal vĂ”i jumal teab mis elukas. Doreeni nĂ€ole tekkis
kummaline ilme ja ta ĂŒtles, et tegemist pole loomaga. Me Mariaga vahtisime
ammulisui talle unesegaste silmadega otsa ja kĂŒsisime, et mis mĂ”ttes, pole tegu
loomaga? Doreen seletas meile, et tegemist on night-runneritega ehk inimestega, kes meeltesegaduses öösiti kÔigepealt
suurenevad tohutult, siis kisuvad omal riided seljast ja kukuvad ulgudes paljalt mööda
kĂŒla ringi traavima, kujutades ette, et nad on mingid metsloomad, kraabivad
majade uksi ja hommiku saabudes muutuvad tagasi „headeks“ inimesteks… No
kuulge, mÔtlesin ma! Mida veel! Mingi
aafrikalik versioon Libahundi Tiinast vÔi? Aga saanud Doreenilt selgituse, et
nad pole teistele inimestele ohtlikud ja ei rĂŒnda tavaliselt kedagi, jĂ€tsime selle jutu
sinnapaika ja tormasime kooli, kuhu olime juba niikuinii hiljaks jÀÀmas.
Tubli Keenia naine Doreen tööhoos. Tema on, muide, ainuke inimene siin, kes pole mitte kunagi mitte midagi meie kĂ€est palunud ega kĂŒsinud... lihtsalt niisama. Tema ĂŒtleb, et andke mulle tööd, siis saan ma raha teenida ja selline suhtumine avaldab siinses keskkonnas muljet...
Koolis kohtusime direktoriga, nagu hommikuti ikka, et
arutada jooksvaid asju ja edasisi plaane. Vestluse lÔpuks tuli mul eelmise öö
ja tĂ€nase hommiku veider jutuajamine Doreeniga meelde ja kĂŒsisin naljaviluks, et
mida mr Aggrey haritud inimesena sellest mingist meeltesegaduses öösiti ringi
lippavatest kujudest arvab ja kas Keenias mingi nÔiavÀrk ka öösiti tulevalgel vÔiks
toimuda. Aga vÔta nÀpust, mr. Aggrey tÔsines momentaalselt ja meie suureks
imestuseks kinnitas, et: „This is true!
The witchcraft is there!“ No taga targemaks, mĂ”tlesin mina, see ei saa ju
ometi tÔsi olla! Ja siis rÀÀkis direktor meile mÔned lood, mida ta on oma
silmaga nÀinud vÔi kÔrvaga kuulnud, kuidas nÔiavÔimetega inimesed saavad teiste inimeste elu ja
tervist mÔjutada. Ja kuna selle
postituse algus oli kurbades toonides, siis luban postituse lÔpetuseks endale
ja teile selle lookese, mida direktor meile kohalikust nÔidumisest rÀÀkis ja
eks te ise teate, kas julgete naerda vĂ”i mitte! Ăhe sĂ”naga, lugu ise jĂ€rgmine.
Mombasast, sadamalinnast veetakse pidevalt suurte
veoautodega igasugu kaupa kaugematesse Aafrika riikidesse, nagu nt Ruandasse.
Seega, ĂŒks kaugsĂ”idujuht, kes oli juba kuid oma perest eemal olnud, peatus
Mombasas ja otsustas omale Ôhtuks naissoost kaaslase hankida. MÔeldud, tehtud,
tegelesidki nad seal siis omade asjadega, kuni hommikul autojuht Àrkas ja
avastas, et maadam oli lasknud jalga kogu tema vaevaga teenitud rahaga.
Siiamaani oli lugu tÀiesti tavaline, ma isegi jÔudsin direktori jutule vahele
segades öelda, et sellised asju juhtub ka meie kodumaal kaugsÔidujuhtidega.
Tema aga mulle, et: „Polepole, mdm Hille,
kuula edasi!“. Ja edasi olla siis juhtunud selline lugu, et mees lĂ€ks
kohalikku hotelli ja kĂŒsis naise jĂ€rele, kuid kogukonna vaimust lĂ€htuvalt keegi ei „teadnud temast midagi“. Siis
vÔttis autojuht omale hotellis toa ja palus naisele edasi öelda, et kui 24
tunni jooksul on raha tagasi, andestab ta naisele ja sellega on kogu asi
lÔpetatud. Naist rahaga loomulikult ei ilmunud ja kui raha tagastamise tÀhtaeg
oli möödas, juhtus selle pikkade nÀppudega naisega vÀga ootamatu asi. Nimelt
olla talle otsaette ilmunud kogu tema naiselik varustus, millega on vÔimalik
lapsi ilmale tuua. Naine olla meeleheitel olnud ja kogukond asus appi varastatud
raha tagasi koguma. Kui nÔiavÔimetega autojuhile raha tagastati, sai naine ka
tavalise vÀljanÀgemise tagasi. Mina turtsatasin kahjuks naerma, kujutlusvÔime
hakkas tööle, kuid direktor ĂŒtles vĂ€ga tĂ”sise nĂ€oga, et sellised nĂ”idumisega ja
nÔiavÔimetega inimeste lood on Keenias teada ja tuntud ning keegi ei kahtle
nendes. MÔtlesime Mariaga veel kaua, kuidas selline vaimupimedus ja
nutitelefonid koos FB-ga kÀivad kÀsikÀes, aga vÀga ei julgenud vaielda ka.
VÀike inimlik kummaliste ja seletamatute asjade uskumise ussike sosistas kÔrva,
et „Ăra jama, paljugi mis…“. Igal juhul, sel ööl kontrollisime Mariaga kaks
korda, et kÔik uksed-aknad oleks korralikult kinni ja oma improviseeritud
vannitoa akna katsime kiirköitja kaantega. Paljugi mis….
Kui komistasin Ôhtupimeduses meie lugupeetava
majaperemees Jakobi otsa, kes taas kord teostas oma igaÔhtust ringkÀiku mööda
Ă”ue nuiataolise eseme ja taskulambiga, kĂŒsisin ega ometi tema selliseid asju ei usu. Meie
suureks hĂ€mmastuseks kinnitas majaperemees, et „Witchcraft is there in Kenya!“ Lollimaja, mĂ”tlesin mina ja kĂŒsisin,
et kuidas Jakob, kes on erihariduselt loomaarst, sellist asja uskuda saab, nii
mina oma fĂŒsioterapeudi haridusega, kui tema arstiharidusega teame ju mĂ”lemad,
et fĂŒsioloogiliselt ei ole selline asi vĂ”imalik. Jakob raputas kĂ€es nuia, mis
pidavat pĂ€rinema kĂ”rbealadel elavatelt masaidelt ja ĂŒtles, et mĂ”istusega ta ei
oska seda seletada, aga seda nimetatakse Aafrika maagiaks.
Mr Jakobi oma Ôhtuse ringkÀigu raames meile hirmu ja Ôuduse jutte vestmas!
Seega, kui tÀna
kÀisime lÀhilinnas Kakamegas viimaseid Ôppematerjale ja laste kingi hankimas,
ei jĂ€tnud eilsel Ă”htul kuuldu mind rahule ja ma kĂŒsisin intelligentse olemisega
poemĂŒĂŒja kĂ€est, kas ka tema usub seda maagia-asja. Ănneks leidus siiski ĂŒks
terve mÔistusega inimene, kes puhkes selle jutu peale sama hoogsalt naerma kui
meie ja ĂŒtles, et ei, tema seda kĂŒll ei usu. Seega, tuginedes viimasele
arvamusele, loodame, et saame Mariaga viimased ööd rahulikult magada ja ei pea
Ă€rgates hirmuhigiga kaetult otsaesist katsuma…. NĂ”nda palju siis Aafrika
maagiast.
LÔpetuseks veel nii palju, et oma viimase nÀdala
katsume pĂŒhendada lĂ”petamata asjadele, milleks on Ă”petajatele materjalide ĂŒle andmine ja direktorile raporti kirjutamine Keenia Haridusministeeriumi jaoks.
Ăpetaja Samson 6. klassist rÔÔmustab uute plakatite ĂŒle, mille abil science tunde lĂ€bi viia
Kindlasti kuulub veel meie plaanidesse ka 8. klassi
pĂ”randa uuendamine, mis on ĂŒleni ĂŒks suur liivaseguste tolmunud aukude hunnik
ja kus meile eelmisest blogist tuttavad vastikud tegelased jiggerid, saavad
segamatult laste jalgade kallal mĂŒrgeldada. AitĂ€h, Riina ja teised Mondo
inimesed, et meie abipalve peale kiiresti Ôla alla panite ja juba homme saavad
ehitustööd klassi pÔranda kallal alata.
Koleduse tipp 8. klassi pĂ”randas - jiggerite pesapaik...đŸ
Ja siis on, sÔbrad, niimoodi, et on tore tÔdeda, et Àrgates ei pea enam nÀgema neid pilte...
Korterist leitud ameerika lipp, mis sedakorda tĂ€idab kardina ĂŒlesannet minu toakese akna ees
Esimene pilt lÀbi sÀÀsevÔrgu, kui olen hommikul silmad avanud
Ja kÔige toredam on tÔdeda, et kohe saan mÔelda ja öelda:
Mu kodu ei piira need metsikud mÀed,
mis kÔrguvad pilvede alla.
Mu kodu ei emba ka mĂŒĂŒride kĂ€ed
ja tihti ta vÀrav on valla
Mu kodu ei ĂŒmbritse pĂ”hjatud sood
ja laaned ei valva ta rahu.
Mu kodu on vÀike ja minuga koos,
mu pere vaid siia ju mahub
(U. Naissoo, „Mu kodu“)
Hille