Uganda

Kuna minu lähetus hõlmab ka tegevusi Ugandas, siis 15. veebruari varahommikul asusin Uganda poole teele.

Shianda asub Uganda piirist ainult 70km kaugusel. Sõitsin Shiandast matatuga Mumiasse ja Mumiasest edasi Uganda-Keenia piirilinna Busiasse. 

Piir sai ilusti ületatud ja Busiast Kampalasse jäi veel 200km sõitu. Boda(mootorratta takso) viis mind matatu peatusesse Otsustasin, et saagu mis saab, mina matatuga nii pikka teed ette ei võta. Sõitsin bodaga piiri äärde tagasi, et hääletada ennast mõne mööduva suure bussi peale. Risk tasus ennast ära ja õnneks oligi kohe suur buss Tansaaniast mind piiri ääres ootamas ning sain mugavalt Kampalasse. 

Uganda ja Kampala paistsid kohe silma oma rohelusega. Kampala on suur linn kus elab mitu miljonit inimest ja tänavad kubisevad inimestest kes midagi müüvad või kuhugile tõttavad. 

Ööbin vabatahtlikega tegelevas organisatsioonis Ugandan Pioneers Assosiation(UPA) ja sealne kontaktisik Sam tuli mulle bodaga vastu. Olin nüüd juba pikalt, kaks pool kuud, elanud omapead ja harva kohtunud mzungudega(valge inimesega) kuid UPA maja kubises peamiselt euroopast pärit mzungudest. UPA-sse on tulnud vabatahtlikeks umbes kümmekond inimest erinevatelt maadelt nagu: Hollandist, Saksamaalt, Hispaaniast, Jaapanist, Soomest, Belgiast ja Poolast. Peamiselt on vabatahtlikud pedagoogilise haridusega ja nende projektid ongi seotud Uganda koolidega, kus nad tunde annavad. Seltskond on tore ja saame algusest peale väga hästi läbi.

Vabatahtlikud: vasakult: Tobi, Amara, Thomas, Silvi, Jan

Kampalas on minu tööülesanneteks kohaliku õmblustöökoja Kampala Disabled Initiatives (KDI) müügi parendamine ja tootekataloogi välja töötamine. Tegemist on väikse õmblustöökojaga, kuid seal töötavad naised on väga võimekad. Varasemalt on siin käinud neid koolitamas moelooja Liina Viira, kelle abil on välja töötatud väga ilusad aafrika kangastest tooted.

Kampala Disabled Initiatives pood/töökoda

Minu eesmärgiks on sõlmida jätkusuutlikud kokkulepped kohalike poodidega kes oleksid antud toodetest huvitatud. Turistidele ja vabatahtlikele need tooted väga meeldivad ja seetõttu alustangi poodidega millede sihtgrupp ongi sellele vastav.

Loomulikult tähistasime ka Kampalas Eesti Vabariigi aastapäeva. Kuigi eestlasi siin palju ei ole, siis siiski saime kokku grillisime natuke liha ja mõtlesime Eesti peale.

Elektrita külmkapp

Kuna paljudes kodudes pole siin elektrit, rääkimata veel külmkapist. Siis see tähendab, et kõik kiirelt riknev toit tuleb ka kiirelt ära süüa ja midagi pikemalt säilitada pole võimalik.

Sellest tulenevalt hakkasin ma otsima võimalusi kuidas toitu paremini säilitada. Esialgu mõtlesin maa-aluse keldrikambri peale. See aga tundus liialt suur projekt.

Internetist otsides leidsin põneva lahenduse. Külmkapi efekti tekkimiseks on vaja kuuma ilma, tuult, kahte savist potti, natuke liiva ja vett. Külmkapp töötab nii, et kahe poti vahele valatakse liiv, millele omakorda valatakse vesi. Kuuma käes aurustuv vesi imeb sisemisest potist sooja õhu ja ideaalis peaks sisemise poti temperatuur saavutama +5°C kraadise temperatuuri, mis ongi külmkapi temperatuur.

Poti leiutajaks 1990 aastatel oli Nigeeria potissepp nimega Mohammed Bah Abba, kes oli leiutise eest 2000 aastal saanud ka Rolexi auhinna. Teadaolevalt on ka vanadel egiptuse joonistel kujutatud mehi suurte lehvikutega potte jahutamas ja arvatakse, et ka nemad kasutasid samasugust tehnoloogiat.

Googlest leitud poti joonised

Nüüd oli mul lahe idee leitud. Pott töötab edukalt Nigeerias ja ka Austraalias, miks mitte ka siis Keenias. Leidsin külast potte müüva naise ja andsin talle üleval toodud joonise.

Poti valmimisega läks mõistagi rohkem aega kui esialgu lubatud ja pott ei olnud välimuselt ka päris see nagu joonisel näidatud, kuid üldjoontes jäin rahule. Maksin poti eest 1000 shillingit (alla 10€)

Värskelt kättesaadud pott

Leidsin Wefoco kontori lähedalt ehituselt ka natuke liiva mida kahe poti vahele lisada. Liiv ei näinud küll välja nagu kõrbeliiv aga väidavalt olevat jõepõhjast saadud ja parim liiva moodi liiv siinkandis.

Pott märja rätiku ja kaanega

Kuna kraadiklaasi mul ei olnud, siis esialgu panin potti klaaspudelis Coca-Cola, mis peaks päris hästi mõista andma, kui potis piisavalt jahe on. Tulemus oli see, et pott läks jahedaks enne lõunat, kuid peale lõunat tundus potis olevat kuumem kui õues. Ilmselt kuivas pott liiga ära.

Hakkasin internetist lahendust otsima ja seal kirjutati, et pott peab olema varjus, kuid tuule käes.
Tõdesin ka seda, et eksperimendi piisavalt tõestatult läbiviimiseks on mul tarvis ikkagi temperatuuri näidikut. Siinkandis kahjuks keegi sellist asja ei müünud. Pidin selle tellima kohaliku apteegi vahendusel Nairobist. Kraadiklaas läks rohkem maksma kui pott ise. (13€)

Kraadiklaas näitas erinevatel kellaaegadel enne lõunat +12°C-'kuni +21°C kuid peale lõunat nii suuri numberid enam seier ei näidanud, sest temperatuur oli kindlasti üle +30°C. Niisiis, tõstsin poti varjulisemasse kohta, et päike otse ka pealelõunal peale ei paistaks. Samuti sain temperatuuri paar kraadi allapoole kui võtsin kaane pealt ja jätsin potile lihtsalt märja rätiku.

Nüüdseks olen saanud poti pooleldi tööle, aga päris +5°C kraadist temperatuuri pole suutnud saavutada. Parajalt potti niisutades ja varjulisemas kohas on temperatuur +10°C kraadi juures.

Peenhäälestan oma potti edasi, sest lühikesel ajahetkel päevas paistab potile ka natuke otse päikest ja võibolla on tarvis ikkagi korralikumat liiva ning tuulisemat kohta. Mõni päev ei jõua pikalt koju ja pott kuivab ka liiga ära.

Pott varjulisemas kohas

Temperatuur pots +12°kraadi. Õues on +34°kraadi

Minu majaomanik on potist väga vaimustuses ja tahab endale samasugust ehitada. Kui nüüd poti ilusti tööle saaks, siis võib sellest olla kasu paljudes majapidamistes ja turul toitu müüvatel naistel.

Kui kellelgi lugejatest on hea arvamus või mõte, miks pott päris õiget temperatuuri ei saavuta, siis hea meelega ootan kommentaari emailile okaidro@gmail.com

Siit National Geograficu artiklist saab leiutise kohta rohkem lugeda: artikkel lingil

Belgia viisa ja malaaria

Vahepeal tegelesin ka natuke arvutitööga, koostasin Wefocole dokumendi põhju ja loodan, et nad neid ka täitma hakkavad. 

Lisaks olin fotograafiks sõpruskoolide projektile. Siit saab lähemalt projektist lugeda: http://www.maailmakool.ee/toetavad-tegevused/sopruskoolid/

Sel korral läks õpetaja lastega metsatukkadesse kohalikke taimi otsima ja hiljem lapsed pidid neid taimi joonistama ning nende kohta kirjutama.

Rise and Shine field trip

Esther Brüsselisse

Esther on kutsutud Brüsselisse workshopile. Selleks peab ta saama Belgia viisa.  Kuna see on ta esimene välisreis, siis on ta sellest väga elevuses ja palus, et ma teda selles aitaks. Viisa taotlemine ei osutunud üldse lihtsaks. Belgia saatkond kasutab viisade välja andmiseks TLS Visa Application Center-i teenust kus kõigepealt tuleb online-is registreerida ning pärast seda Nairobisse kohale sõita. 

Online registreering oli täiesti arusaamatult üles ehitatud. Keegi ka telefonile ei vastanud. Niisiis tegin registreeringust screenshotid ja saatsin kurja kommentaaridega kirja otse saatkonnale. Õnneks sealt hakkas kohe kõik liikuma ja sain kõne TLS-ist kes oli kohe väga abivalmis.

Kuvatõmmis TLS viisa taotlemise keskuse online registreerimisest. (minu kommentaaridega)

Saime reedel teada, et esmaspäeval kell 11 on vaja olla Nairobis. Esther soovis, et on vajalik, et ma temaga kaasa läheks ja nii saigi otsustatud.
Viisa taotlemise keskuses oldi sõbralikud kuid siiski sooviti Esthrilt Wefoco pitsatiga dokumenti ja ka Wefoco asutamise sertifikaati, mida meil kahjuks kaasas polnud ja mis asusid 400 kilomeetri loksuva bussisõidutee kaugusel. Esther jäi Nairobisse ja mina pidin siis teisipäeva varahommikul üksi tagasi Shiandasse sõitma, et Esthrile vajaminev cargoga bussi peale panna.

Malaaria - Tehtud 

Hommikul bussiga sõitma hakates oli kõik mul korras ja tundsin ennast hästi. Poole tee peal sain aru, et midagi on valesti ja palavik tõuseb kiirelt. Bussisõit oli minu jaoks maailma pikim. Aeg ja teekond ei vähenenud ja palavik aina tõusis. Tundsin, et olen saanud endale haiguse mida varem pole põdenud. Tunnet on raske kirjeldada aga see oli hästi eristatav Eestis põetud gripist või külmetusest. Teadsin, et kui mul on malaaria, siis on oluline 48 tunni jooksul rohud saada.

Pärast 8 tunnist bussisõitu ennast Shiandas bussilt maha lohistades suundusin otse 20m kaugusel olevasse arsti "putkasse". Sain aru, et omal jalal ma korralikku haiglasse poleks jõudnud minna. Malaaria on väga intensiivne ja murrab hästi ka tugeva mehe pikali ja erineb oma intensiivsuse tõttu eesti gripist, mida on kergem ka kõrge palavikuga taluda ja "välja higistada". Kohe tehti malaaria test, mis osutus positiivseks ja sain esimese süsti. Mul oli hea meel, et diagnoos oli olemas ja ravi kindel. Arst naeratas ja ütles, et ma ei muretseks, et järgmine kord on nüüd kergem, sest keha toodab iga haiguse järel uued malaariavastased antikehad. P.s võtsin kaks kuud tublisti malaaria ennetuse Malarone tablette, milledest siis ilmselt ei olnud suurt midagi kasu. 

Hommikul ärgates oli mul pilt selge ja enesetunne hea. Kuna haigus ja palavik ei kestnud pikalt, siis kehaliselt polnud see nii koormav kui eesti 3-5 päevane gripp. 

Hommikul otsisin Esthrile pitsati ja sertifikaadi ja panin bussipeale ning sain muude tegevustega Shiandas jätkata.