Mondo's volunteers in Kenya

Viimased paar nädalat olen käinud mööda ühistu allüksuseid aitamas raporteid koostada, niisama küsimustele vastamas ja kontrollimas, et koosolekud oleksid korralikult läbi viidud ning protokollitud. Omast huvist tahtsin näha, kui palju liikmeid koosolekutele kohale tuleb. Üritan võimalikult vähe ennast sisulise poole peale toppida, kuid ma ei tahaks, et kogu ühistu muutuks käputäie inimeste isiklikuks hobiks.

Loomulikult on iga selline käik omaette seiklus, sest endiselt on mzungud sügavamal külapiirkondades võrdlemisi suur vaatamisväärsus. Meeldejäävam reis oli Khaungasse, mis on kõige kaugem piirkond, kuhu mul Shiandas asja on. Ma arvan, et teekond on ca 15 km, mis eestlasliku arusaama järgi ei ole eriti kaugel, aga lisa teekonda hunnik suuri suvaliselt laiali pillutud kive, mida kohalikud hellitavalt teeks kutsuvad ja voilaa...tund teekonda garanteeritud. Selle imelise tee jooksul jõuad keskmiselt 400 korda keelde hammustada, ühtlase punase tooni võtta ja kivipuru nutta. Õnneks kohalike jaoks isegi kõige närusemas olukorras mzungu pannakse aukohale istuma ja kõigi teiste higist nõretavate ja nälginud nägudega inimeste ette oma külma limonaadi jooma. Istusin siis seal, ei teadnud, kuhu silmi peita ja üritasin oma limonaadi võimalikult kiirelt alla kugistada. Õpetasin neile veidikene paberimajandust ja tegin muidu tarka nägu, kui mind kättpidi toa poole lohistati, et nüüd ma pean sööma. Taldrik kuhjati kartulit ja riisi ääreni täis ja mu hädised protestid teemal, kuidas ma ei jaksa pekstes ka nii palju süüa, ei jõudnud kellegi kõrvadesse. Kõik ühistu liikmed istusid ja ootasid kuuma päikese käes näljas ja janus, kuni mzungut toas nuumati. Roomasin mingi hetk toast välja madalam kui muru ja tahtsin kiiremas korras minema tõmmata, aga selle asemel suruti mulle sülle suur kilekoti täis avokaadosid, magusaid kartuleid ja mingeid seemneid, millele ma nime anda ei oska. Kõht täis, hunnik toitu kotis ja silmad häbi täis panin nii kiirelt ajama, kui jalad võtsid. Koju jõudes raputasin suuremad kivid pealt maha ja lootsin pessu minna, aga no mida sa pesed, kui vett ei ole. Hõõrusin silmad suurema tolmukihi alt välja ja läksin nii uhkelt kui selles olukorras võimalik, naabritelt vett paluma. Naabrinaine andis mulle kaastundlikul ilmel kausi vett ja lisas, et kahjuks tal nii palju ei ole, et ma juukseid pesta saaksin. Tema pilgust oleks võinud välja lugeda, et kogu maailmas polnud sellel hetkel nii palju vett.

Kuna mu kaamera on ametlikult õhtal, peate leppima piltidega, mida genereerib mu vägev telefon.