Peale lugematuid tunde lendamist Amsterdamist Nairobisse ja öist bussisõitu, olen lõpuks jõudnud Shiandasse. Öine bussisõit Shiandasse vääriks muidugi omaette postitust (kõik need otsatud teeaugud, täielik pimedus, bussi salapärane peatumine ja minu mõtted teemal, et huvitav kas täna on see öö, mil al-Shabaabi poisid tahavad jälle mingi pahanduse korda saata).
Oli see öö, milline oli, aga nagu öeldakse hommik on ööst targem, aga ka unisem. Pühapäevahommikul oli kohalik vabatahtlike kommuun Janika, Alari ja Kaie kehastuses mul Shianda keskuses vastas. Janika filmis minu saabumist. Kindlasti olid head kaadrid...magamata nägu ja muhk otsa ees (öö jooksul suutsin teeaukude tõttu kolm korda vastu bussiakent põrkuda).
Esmaspäeval kohtusin WEFOCO hariduse-koordinaatoritega, Glady'se ja Sophiaga. Nendest saavad minu lähimad koostööpartnerid. Esmaspäeval külastasin kohe ka Khabakaya kooli. Esimese asjana jäävad meelde naerul laste näod. Khabakaya koolis sain ka aru, et pean oma inglise keelt natuke timmima, keenia-pärasemaks. Lapsed ei saanud kõigest alati aru, mida ma rääkisin. Palju seda ei olnud, mõned tutvustavad laused enese kohta. Eks järgmine kord vestlen nendega sisukamalt, üritan omandada selleks ajaks ka mõned suahiilikeelsed repliigid. Elementaarse keeleõppega olen juba alustanud, Janika ja kohalik noormees Ken õpetasid mulle mõned vajalikud repliigid.
Ühesõnaga, hetkel toimub mul veel selline sisse-elamise-periood. Üritan aru saada, et kuhu ma sattunud olen. Hetkel veel erilist kultuurishokki kogenud pole. Aga küll see tuleb.
No comments :
Post a Comment