Sunday, January 26, 2014

Nüüdseks on kõik lapsed ilusasti kooli saadetud. Kuna Keenia valitsus otsustas sel aastal mingil hämaral põhjusel koolide toetamise ära lõpetada, tõusid koolitasud lakke. Keskmine koolitasu lapse kohta on 3100 shillingit ehk ca 26 eurot, mis on üle poole kõrgem kui varasematel aastatel. Esther oma tavalises keenlasele omases rahus aga probleemi ei näe, andis koolid kohtusse ja loodab parimat.
Viimased ettevalmistused. Läbirääkimised kingamüüjaga.
Viimaste koolivormide õmblemine.
...et kõik lapsed kõik asjad kätte saaksid...kui ei saa, siis on vähemalt, keda süüdistada.
Christin kontrollib, et kotis oleksid kõik asjad olemas...
...ja annab allkirja, et kott koos KÕIKIDE asjadega on kätte saadud.
John läks sellest aastast Rise and Shine'i puuetega laste kooli
Rise and Shine'i puuetega laste kooli sponsori toetusega õpilased koos kooli direktoriga.

Mina saan jätkata oma põhitööga, milleks on hetkel veel äriplaanide lugemine. Enamusega on ühel pool ja järgmisest nädalast saavad naistegrupid finantseeringut küsima minna.
Kodukontor
Siin mõned paremad palad (siinkohal tuletan meelde, et äriplaane on ca 180 ja järgneva puhul ei tasu teha üldistusi kõigi kohta):
  • "Kui ma Charliega abiellusin, ei olnud ta eriti rikas, kuid siiski võimeline töötama ja suuteline meie põhivajadused rahuldama. Ei läinud väga kaua aega, kui ma sain aru, et piirkond, kus me elame on väga niiske ja jahe. Seega andsin oma abikaasale nõu natukene mõelda...“

 Olgu öeldud, et lõpuks jõuab ta selleni, et võiks natukene köögivilju kasvatada.

  • „Minu äriplaaniks on müüa küttepuid, sest mu perekond on vaene kui kirikurott“
  • „Mul on vaja uut äri, mida sina (siin on mõeldud siis mind) rahastad, sest siis ma saan õnnelikuks.“
  • "Mulle meeldib oma tooteid müüa, sest tavaliselt teenin palju raha ja ma meeldin inimestele, sest mul on head jumalakartlikud kombed."
  • "Ma sündisin peres, kus isal oli 5 naist, kellest minu ema oli neljas. Minu emal polnud selles perekonnas enam õigusi ja seetõttu oli ka minu olukord keeruline. Mu ema ei suutnud koolitasusid maksta ja ma pidin pärast kolmandat klassi koolist lahkuma. Ka mu abikaasa on pärit perekonnast, kus isal oli mitu naist ning tema saatus on väga sarnane minu omale. Meie minevikust tulenevad probleemid on lõhkunud ka meie perekonna, mille oleme jõudnud väga suureks kasvatada. Ainuke võimalus meie elustiili muuta on teha oma ettevõte.“
  •  „Tahan laenu 500 000 šillingit (ca 4250 eurot), et külvata 1 aaker (ca 0,4 ha) maisi.“
  •  „Kuna meie konkurendid on ebaviisakad, võtame nende kliendid endale, käitudes nendega sõbralikult.“


Wednesday, January 15, 2014

Minu viisa pikendamise lugu ehk see on Keenia...

Kuna teatavasti peab Keenias viibimiseks viisa olema ja kohalik tööviisa maksab kuskil 2000 euro ringis, siis me lihtsalt võtame riigilt tagasi selle, mille me niikuinii siin igasuguste pettuste ohvriks langedes oleme rahvale tagasi andnud ja viibime riigis 3-kuulise turistiviisaga, mis maksab nutused 40 eurot. See tähendab aga seda, et 3 kuu pärast tuleb seda viisat pikendada. Minu olukorra tegi keerulisemaks pisike asjaolu, et tänu mingitele idiootidele, kes otsustasid Westgate’is maha lasta hunniku inimesi, et sellega mitte midagi saavutada, otsustas Keenia valitsus lõpetada igasuguse viisade pikendamise. Kuna see on siiski Keenia, otsustasin proovida. Janika jagas enne veel hoolega õpetusi, et altkäemaksu ei maksa ja sõnad, mis toimivad on sellises järjekorras: can I get a reciept for that amount, your boss, my embassy, my rich friends in Kenyan government...ja veel...kui ametnikud jaurama hakkavad, siis unustagu ma igasugune uhkus ja kui satun meestöötaja juurde, siis tuleb olla mesimagus ja oma reisidest rääkida ja lubada ta mõnele reisile kaasa võtta, sest nad pidid üllatavalt kiiresti kaotama oma professionaalsuse ja saama tavalisteks Keenia meesteks, kes lihtsalt mzunguga juttu ajada tahavad.

Esmaspäeva hommikul vara alustasin lootusrikkalt oma reisi Kisumu migratsiooniametisse. Kisumusse sõidab orienteeruvalt paar tundi ja kui Janika oma raamatus kurtis, kuidas ta korduvalt tahavaatepeeglist nägi, et juht on roolis tukkuma jäänud, siis mul õnneks seda probleemi ei olnud...mu matatul ei olnud tahavaatepeeglit.

Kisumu migratsiooniametist saadeti mind kõige pealt kõige kõrgema ametniku juurde, kes vaatas kurvalt oma selja taga seisva automaadiga relvastatud härra poole ja teatas, et kogu migratsiooniamet on korruptsioonikahtlusega kontrollis ja ta ei saa midagi teha, aga mingu ma Nairobisse, ehk seal nad saavad mind aidata.

Kuna mingil põhjusel ma eeldasin, et Kisumust on Nairobisse vähem maad, kui tegelikult on, siis istusin bussi, et asjaga kiirelt ühele poole saada. Loomulikult ei mõelnud ma seda päris läbi, sest mul ei olnud peale raha ja dokumentide mitte midagi kaasas. Selle peale ma tulin loomulikult alles siis, kui buss juba sõitis...siis tabasin ka ära, et ma jõuan Nairobisse öösel. Nairobi ei ole öösel väga sõbralik paik, seda enam, et mu hotell asub kurikuulsal River Roadil. Kui buss lõpuks kohale jõudis, võtsin omale takso, et kiirelt hotelli ära saada. Teel hotelli peatasid takso kaks relvastatud politseid, sest taksojuht oli otsustanud ühesuunalisel tänaval valida vastassuuna. Politseid istusid rahulikult taksosse ja teatasid, et kuna tegemist ei ole üldse päris taksoga, vaid lihtsalt mingi tüüp on oma autole takso kleepsud peale kleepinud, siis mina olen selles rikkumises kaasosaline ja me veedame oma öö kongis ja homme vaadatakse, mis meist edasi saab. Mida rohkem ma seletasin, seda vähem paistis politseisid mu piiksumine huvitavat ja mulle hakkas juba vaikselt koitma, millega see kõik lõpeb. Olime juba ilusasti politseijaoskonna ees, kui „taksol“ lasti paar maja edasi sõita ja politsei teatas, et aga võib-olla me siiski saame kokkuleppele, ainult see kokkulepe maksab 5000 šillingit. Kuna ma olin enne oma raha igale poole taskustesse ära toppinud, oli rahakotis veel 1000 šillingit. Lõin rahakoti lahti, et mul rohkem ei ole...politseid võtsid selle ära ja lasid „taksol“ mind hotelli viia. Hotelli ees küsis taksojuht oma 1000 šillingit, mille peale ma ta võrdlemisi pimedasse kohta saatsin ja hotelli pagesin. LOOMULIKULT olid hotellis keset ööd valikuvõimalusteta mzungule pakkuda ainult kallimad kaheinimesetoad.

Nairobi migratsiooniameti ametlik avamise kellaaeg on 7 hommikul, selleks ajaks ma ka paigas olin. Loomulikult sellel kellaajal veel kedagi teist ei olnud. Poole 8 ajal avati uksed ja võrdlemisi kiirelt sain ametnikule ära rääkida oma mure, kuidas lennukipilet on ostetud enne, kui valitsus keelas viisade pikendamise ja Keenias viibimise aeg on üle 3 kuu. Ametnik kuulas mu ilusasti ära ja arvas, et ma peaksin rääkima nende ülemusega, AGA ta ei usu, et mu juhtum väga vettpidav on, seega kui ma annaksin talle 5000 šillingit, siis ta läheks kostaks mu eest ja ma raudselt saaksin pikenduse. Ma siiski valisin, et üritan ise ta ülemusega rääkida. Kogu sõbralikkus oli hetkega pühitud ja mind saadeti ülemuse juurde. Ülemus oli selline kena kleepekas ennasttäis vanamees ja kuigi see on vastuolus kõigi mu põhimõtetega, jätsin oma uhkuse ukse taha ja kädistasin, sädistasin ja itsitasin talle nii, et endal hakkas ka halb ja sain oma pikenduse kätte. Loomulikult fakt, et ta mu passi templi lõi, ei tähendanud, et sellega oleks asjaajamine lõppenud. Üle kolme kuu Keenias viibijad peavad taotlema omale Alien kaardi. Seisad tükk aega järjekorras, et avaldus saada. Täidad avalduse ära. Seisad tükk aega järjekorras, et teada saada, et su passipildid on valet värvi taustaga ja uued saab teha teisel pool maja peaukse juures. Passipiltide tegemine näeb välja selline, et mingi tüüp lohistab su õues kuskile vähemtuulisesse kohta, teine tüüp hoiab su selja taga valget lina, pilt tehakse ära, üks tüüp jookseb kuskile lähimasse kohta neid ilmutama ja sina plekid. Siis lähed nende piltidega sinna maja taha tagasi, ootad järjekorras, et tüüp saaks sulle öelda, et võta oma pass ja mine tee sellest leheküljest koopia. Võtad siis oma passi, jalutad jälle teisele poole maja ja teed koopia ja kui igal pool mujal maksab 1 leht 1 šillingi, siis seal on hind loomulikult 10 korda kallim. Lähed siis oma paberite ja koopiaga tagasi maja taha, ootad järjekorras, et tüüp ütleks, et sa oled vale akna juures. Lähed siis õige akna juurde, kus loomulikult ei ole mitte kedagi. Ootad. Tüüp tuleb, võtab su paberid ja käsib oodata. Ootad. Tüüp kutsub su akna juurde, et sult küsida, kust sa pärit oled ja kuidas sulle Keenias meeldib jne jne. Siis lõpuks viiakse sind mingisse tuppa, kus vanal heal „pista oma näpud tindi sisse“ viisil pannakse paberile su sõrmejäljed ja teatatakse, et tule oma kaardile järele 6 nädala pärast. Ei mingit teadet, sõnumit, mitte midagi...6 nädala pärast ole tagasi. Ja kõik see võtab kokku kõigest umbes 3-4 tundi. Kuna mul ei olnud mitte mingit soovi veel üheks ööks Nairobisse jääda, otsustasin koju sõita.


Matatu juht ütles, et matatu sõidab Mumiasesse ja pole mingit probleemi mind vaheapeal Shiandas maha panna. Minu õnn oli loomulikult üüratu, sest lõpuks saab koju ja kõik on hästi. Loomulikult läksid vahepeal matatu pidurid puruks ja asi hakkas jälle kiskuma sinnapoole, et kohale jõuame öösel, aga mis mul muret, ma saan otse koju. Ei saanud...poole tee peal teatas matatu juht, et sõidab ainult Kakamegani ja sealt saan teise matatuga edasi Shiandasse sõita, ainuke probleem oli selles, et sellel kellaajal ei sõida Shiandasse enam ühtegi matatut. Selleks hetkeks olin ma alla andnud ja kuna matatu sõidustiil ja kiirus olid vastavad, siis tõenäosus üldse kohale jõuda tundusid võrdlemisi väikesed. Elusalt me siiski Kakamegasse jõudsime, kus üks kaasreisija teatas mulle, et lähen ööseks temaga tema õe juurde, kuna oli pealt kuulnud matatu juhi ja ta sõbra juttu, kuidas neil on minuga omad plaanid. Kuna naine ise elab Kanadas ja tuli Keeniasse perekonda külastama ja mul erilisi valikuid ei paistnud olevat, siis olin nõus. Kakamegas tekkis naise ja matatu juhi vahel ütlemine, et miks naine topib oma nina võõrastesse asjadesse ja nad tahavad mind ainult takso peale panna ja koju saata. Selle „takso“ peale ma polnud nõus minema ja läksin naisega tema õe juurde. Kell oli öö ja ma olin viimase 48 tunni jooksul veetnud matatudes kokku 21 tundi, mis on sama hea, kui veeta 21 tundi pesumasinas. Seega mu öö möödus võrdlemisi unetult ajusid ragistades, kuhu oleks kõige viisakam oksendada. Kui ma siin varem soigusin, kui hea meel oli mul koju jõuda pärast öist laste asjade pakkimist, siis tänast koju jõudmist ei andnud sellega võrreldagi...aga see on Keenia. 

Kogemus oli loomulikult hariv, aga ma hea meelega lähiajal ei kordaks. 

Wednesday, January 8, 2014

Sel aastal on minu ülesandeks vaadata, et ka pudinad kooli saaksid. Pudinaid on hetkel kokku 97, mingi käputäis tuleb veel juurde, aga see on vähe hilisem teema. Sponsori raha eest saavad lapsed koolikoti, harilikud pliiatsid, pastakad, värvilised rasvakriidid, kustutuskummi, joonlaua, aritmeetika komplekti, erinevates suurustes joonelised ja ruudulised vihikud, 2 paari sokke, kingad, koolivormi ja makstud koolitasud.

Kooliasju käisime ostmas Kakamegast. Alati on olemas võimalus asjad ka Shiandast muretseda, kui enesepiinamise tahe on niivõrd kõrge, et tahad asju sajast erinevast kohast erinevate hindadega osta. Seega Kakamegas jalutasime sisse hulgilattu, lõime nimekirja lauale ja lasime neil oma tööd teha. Tööd tegid nad agaralt, sest no kes Keenias ei hakkaks kiiremini liigutama, kui sa teatad, et ma tahan nüüd 1400 vihikut ja 600 pastakat jne. Saime kingituseks kaks 2014. aasta kalendrit. Mulle anti ikka selline korralik A4 suuruses paks jurakas, Esther sai mingi pisikese räbala, aga pole hullu, ma andsin enda oma WEFOCOle.

Koolikotid ja koolitarbed 97 lapsele

Edasi läksime kotipoodi, mille me lihtsalt tühjaks ostsime. 6 kotti toodi veel kuskilt teisest poest, sest mzungu peab rahul olema, siis mzungu äkki tuleb järgmisel aastal jälle. Loomulikult olid need 97 kotti kõik erinevad ja erinevate hindadega, seega istusin kogu aja nagu viimane kontrollifriik oma kalkulaatoriga juures, sest müüja hakkas paberil kirjalikult arvutama ja ma sain kogu aeg teistsugused tulemused. Tegelikult oli ta vist poolenisti pime ka, seega tuleb andeks anda.

Esthriga kotipoodi tühjendamas

Kokkuvõttes läks kogu šoppamisprotsess võrdlemisi valutult ja Esther läks taksot otsima. Takso oli lahtise kastiga pikap, mille kasti meid koos asjadega ilusasti ära pakiti ja sõit Shianda poole võis alata. Ei pea vist mainima, millist furoori mzungu autokastis tekitab.

Takso Keenia moodi
Esther mõnusat tuuleõhku nautimas

Shiandasse jõudes hakkasime siis kaste kontorisse tassima. Ei saa just öelda, et kast A4 vihikuid väga kerge oleks, aga sellest hoolimata istus kamp tüüpe lihtsalt kõrval ja vahtis, kuidas naised venitavad. Lõpuks üks viis ühe kasti kontorisse ka, surus mul kätt, et ma teen ikka nii tänuväärset tööd ja kõik need muud head sõnad....ja anna mulle nüüd vedamise eest 20 šillingit. Mul õnneks polnud muud vaja teha, kui Estherile „ässss“ öelda ja sõimamine algas.

Mingil hämaral põhjusel otsustasin samal õhtul alustada ka kottide pakkimist, sest oma naiivsuses arvasin tõsimeeli, et esmaspäeval algab kool. Esimesel nädalal pole tegeilkult õppetööga veel kellelgi erilist kiiret ja üldse on siin selle ajaga jälle sellised head lood, et kool algab ORIENTEERUVALT jaanuari alguses, viska nädalake siis sinna.

Pakkimise esimestel minutitel

Kell oli siis 23.00 ja mu ainuke motivatsioon edasi teha oli fakt, et sellel hetkel ma poleks lihtsalt uksest välja mahtunud.

Igatahes, kui kell hakkas 12 saama, teatas Janika, et turvalisuse kaalutlustel oleks mul targem koju minna. Ettevalmistaval koolitusel ka mainiti, et pimedas ei tasu õue minna. No ma hakkasin siis minema. Ise mõtlesin, kui loll võib üks inimene olla, et keset ööd kuskile Aafrika küla vahele ronida, omal läpakas, kaamera ja rahakott kotis. Kontor on sisehoovis, mis on aiaga ümbritsetud. Värav oli aga lukus....väljastpoolt. Seal ma siis lõhkusin ja kaalusin, kas jaksan ennast sellest väravast kuidagi üle upitada, aga see oli nii kõrge, et ma ilmselt oleks seal lihtsalt kuidagi haledalt rippunud ja nutnud. Siis tuli mul meelde, et teiselt poolt peaks ka välja saama. Nii ma siis läksin kottpimedas käkkides seda teist väravat otsima. Käkkisin seal majade vahel, kuni leidsin teise värava ja sain välja. Seda väravat aga ei saanud väljastpoolt sulgeda, millega mul tekkis kohe hirm, kas mu asjad hommikuks veel alles on. Siis aga kuulsin kuskilt eemalt mingit mzungu rööget, mille peale ennast peaaegu täis lasin...selleks hetkeks oli mul asjadest täiesti ükskõik ja panin kiiremas korras kodu poole ajama. Ja kui keegi võiks veel mingil hämaral põhjusel arvata, et siin on tänavavalgustus, siis ei ole. Meil on muidugi kodul ka aed ümber. Mul on aia võti ka, aga sellel hetkel rippus see aia ja lukus ukse taga toas. Vaatasin siis seda aeda ja kaalusin, kas suudaksin sellest üle ronida. Kuna sellel on mingid ogad otsas ja tõenäoliselt oleks kohutavalt piinlik olnud, kui keegi oleks mu hommikul sealt oga otsast rippumast avastanud, siis läksin natukene vähempiinlikuma vastupanu teed ehk siis piiksusin aia taga Jacobit (meie landlord ja naaber). Piiksumisest polnud mingit kasu, seega lõugasin lõpuks seal aia taga nagu mingi poolearuline, kuni unine Jacob toast välja roomas ja mulle värava avas. Pobisesin midagi, et olin kaua tööl ja tuhisesin tast mööda nagu tuulispask...ma loomulikult ei kujuta ette, mis tööd ta arvab, et ma nüüd siis teen. Aga mul pole iial kojujõudmise üle nii hea meel olnud.

Hommikul valges tundus Shianda palju toredam koht ja pudinate koolisaatmise ettevalmistused sujusid juba oluliselt tempokamalt.

Kooliasjad 97 lapsele


Saturday, January 4, 2014

Kuna kogu aeg ei saa ka tööd teha, siis puhkasin vahepeal hoolega. Sõber tuli pühadeks külla ja tegime teel Nairobist Shiandasse väikese turistituuri. Esimene peatuspaik oli Hell's Gate'i rahvuspark Naivashas. Võtad jalgratta ja giidi ning sõidad 8 km läbi rahvuspargi. Igasugused Animal Planetist, National Geographikust ja Lõvikuningas Simbast tuttavaks saanud elukad käkivad rahulikult ümberringi ja neid saab siis oma jalgratta seljast imetleda. Lõvisid seal polnud, selle eest olid aga pühvlid, kelle puhul giid ära märkis, et no tee siis pilti, aga tee kiiresti. Sebrad olid just jalga lasknud ja kaelkirjakut nägime ka, kuid ta oli fotosessiooniks natukene liiga kaugel. Hell's Gate on loomade paradiis, sest seal ei ole ühtegi kiskjat, mis tähendab, et olemasolevatel loomadel on täiesti suva, et sa neist paari m kauguselt mööda väntad. 
Mingid pisikesed käkid, kes mäe sees elavad.

Pumbasid olid seal ka omajagu. Suuremaid ja pisemaid. Siin üks uhkem oma liigi esindaja. 

Igasuguseid kitselisi/gasellilisi oli seal palju, aga mulle ei jäänud nende nimed meelde. Mel vana Animal Planeti kunn loopis selle eest nende pudulojuste nimesid une pealt.


Pärast 8 km jalgrattamatka jätsime rattad piknikupaika ja meie jutuka giidi Jamesi eestvedamisel läksime mööda koopaid turnima.


Reisi parim osa oli see, kus keegi ei kandnud meid kätel ja hoidnud vati sees. Saime mütata mööda vesiliiva, ronida läbi esmapilgul võrdlemisi võimatutest kohtadest ja muidu ägedad olla


Vihma hakkas sadama ja koobastesse ei tasu ujutuse ajal jääda, kui just mingit suuremat surmasoovi pole. "Varuväljapääse" me siiski ei kasutanud, sest vihm ei olnud üldse nii märkimisväärne ja ohtu ei pidavat olema. Koobaste retk lõppes aga siis, kui teele olid kukkunud kuskilt kõrgemalt paar pirakamat kivi ja James arvas, et edasine võib juba vähe liiga ohtlik olla, et jätkata.

Seega ronisime koobastest välja, et nautida võimatult head vaadet üle pargi. Kui kedagi huvitab, miks meie näod mingi sodiga kokku mätsitud on, siis see on maasai (kohaliku hõimu) märk.


Öö veetsime kohalikus kämpingus, kust järgmisel varahommikul alustasime teekonda kõrbe poole. Hell's Gate'st matatuga Naivashasse. Naivashast järgmise matatuga Nakurusse. Nakurust matatuga Marigatti, kust lõpuks istusime mingisugusesse bussilaadsesse asja. Tegelikult oli see küll veoauto, mille tagumisse ossa olid istmed pandud. Buss sõidab kõrbesse kaks korda päevas ja topitakse maast laeni ja katuseni inimesi ja igasugust muud eluks vajalikku kraami täis. Tee pole küll teab mis pikk, kuid kestab 2,5 h, sest tee on vastav. Kõrbes haaras Karanja (meie giid kõrbes) meid bussi pealt maha ja sättis oma sõbra Harrisoni koju elama. Kuna pole hooaeg, siis madusid, skorpione ega suuri ämblikuid ei olnud. Need olemasolevad ämblikud olid aga piisavalt jurakad, et nõrganärvilisem ennast täis saaks lasta. Vett ja elektrit samuti ei olnud, selle eest oli aga sooja ja päikest ja tolmu ja kuidas veel...ehk kõik täpselt nii nagu pidi.

Päikesetõus kõrbes
Kõrbes on sissetulekuallikas kitsed ja neid on seal umbes sama palju kui termiite
Päev jätkus natukene sügavamal kõrbes tuuriga kohalike hõimude juurde. Seda reisi on võrdlemisi keeruline sõnadesse panna, sest raske on midagi võimsamat ette kujutada, kui mootorrattal läbi kõrbe kihutada. Natukene sporti ei teeks muidugi halba, sest kõrbekuumuses mööda mägesid turnida ja ennast mootorrattal kinni hoida, kui ta ületab kiviaialaadseid moodustisi, nõuavad teatud füüsilisi omadusi. 
Lisaks kitsedele leidub ka muid pudulojuseid...

...üks uhkem kui teine

Kohalike traditsiooniline elamine. Perekond elab maksimaalselt 3 kuud ühes kohas, et siis oma kitsed ja pudinad kaasa haarata ja parematele jahimaadele kolida. Säh sulle 25 aastast eluasemelaenu.

Perepilt
Teel kohtasime kohalikku kitsekarjust
Kaamlid käkkisid igal pool ringi. Metsikud küll, aga nii rahulikud loomad, et mine ja hüppa selga. Seda me küll tegema ei hakanud

Poseeris

Meie väsinud piki-piki juhid puhkavad jõepõhjas

Õhtul tulid jaanalinnud külla....
...võtsid lapsed kaasa
Kõrbest sõitsime Shiandasse, kus alustasime pühadeks valmistumist. Otsustasime oma sponsoreeritavatele lastele jõulupakid viia. Pakki panime 2kg riisi, 2kg ugali jahu, 2kg chapati jahu, 1kg suhkrut, 1kg soola, 1 l õli , paki teed, paki seepi, paki riietepesemiseks mõeldud seepi ja veepuhastaja. Kaasa võtsime ka peotäie komme ja pulgakomme, et laste seas odavat populaarsust võita.

Pakkimine

Paki sisu

Robinson oma pakiga

Mel oma lapse Arafati juures odavat populaarsust kerjamas (loe: jagab lastele kommi)

Fred jõulupakiga

Väike John pakiga. Ma tegelikult ei piinanud teda nüüd nii palju ka, kui pildi järgi arvata võiks....vähemalt pulgakommi üle oli tal ääretult hea meel.
Mingil hetkel üritasin natukene tööd ka teha...
...sest tänaseks on laekunud ligi 80 äriplaani. Aga puhkus on puhkus, seega jäid nad oma aega ootama
Siis, kui meil elektrit ei olnud, aga kõht oli tühi. Parafiinpliidiromantika pannkookidega.
Tagantjärele sooviks kõigile kenasid pühi!

Tänaseks on puhkus läbi ja tuleb jälle tööle hakata. Esmaspäevaks saadame kooli 97 last, aga sellest juba lähemalt järgmises postis.