Wednesday, January 8, 2014

Sel aastal on minu ülesandeks vaadata, et ka pudinad kooli saaksid. Pudinaid on hetkel kokku 97, mingi käputäis tuleb veel juurde, aga see on vähe hilisem teema. Sponsori raha eest saavad lapsed koolikoti, harilikud pliiatsid, pastakad, värvilised rasvakriidid, kustutuskummi, joonlaua, aritmeetika komplekti, erinevates suurustes joonelised ja ruudulised vihikud, 2 paari sokke, kingad, koolivormi ja makstud koolitasud.

Kooliasju käisime ostmas Kakamegast. Alati on olemas võimalus asjad ka Shiandast muretseda, kui enesepiinamise tahe on niivõrd kõrge, et tahad asju sajast erinevast kohast erinevate hindadega osta. Seega Kakamegas jalutasime sisse hulgilattu, lõime nimekirja lauale ja lasime neil oma tööd teha. Tööd tegid nad agaralt, sest no kes Keenias ei hakkaks kiiremini liigutama, kui sa teatad, et ma tahan nüüd 1400 vihikut ja 600 pastakat jne. Saime kingituseks kaks 2014. aasta kalendrit. Mulle anti ikka selline korralik A4 suuruses paks jurakas, Esther sai mingi pisikese räbala, aga pole hullu, ma andsin enda oma WEFOCOle.

Koolikotid ja koolitarbed 97 lapsele

Edasi läksime kotipoodi, mille me lihtsalt tühjaks ostsime. 6 kotti toodi veel kuskilt teisest poest, sest mzungu peab rahul olema, siis mzungu äkki tuleb järgmisel aastal jälle. Loomulikult olid need 97 kotti kõik erinevad ja erinevate hindadega, seega istusin kogu aja nagu viimane kontrollifriik oma kalkulaatoriga juures, sest müüja hakkas paberil kirjalikult arvutama ja ma sain kogu aeg teistsugused tulemused. Tegelikult oli ta vist poolenisti pime ka, seega tuleb andeks anda.

Esthriga kotipoodi tühjendamas

Kokkuvõttes läks kogu šoppamisprotsess võrdlemisi valutult ja Esther läks taksot otsima. Takso oli lahtise kastiga pikap, mille kasti meid koos asjadega ilusasti ära pakiti ja sõit Shianda poole võis alata. Ei pea vist mainima, millist furoori mzungu autokastis tekitab.

Takso Keenia moodi
Esther mõnusat tuuleõhku nautimas

Shiandasse jõudes hakkasime siis kaste kontorisse tassima. Ei saa just öelda, et kast A4 vihikuid väga kerge oleks, aga sellest hoolimata istus kamp tüüpe lihtsalt kõrval ja vahtis, kuidas naised venitavad. Lõpuks üks viis ühe kasti kontorisse ka, surus mul kätt, et ma teen ikka nii tänuväärset tööd ja kõik need muud head sõnad....ja anna mulle nüüd vedamise eest 20 šillingit. Mul õnneks polnud muud vaja teha, kui Estherile „ässss“ öelda ja sõimamine algas.

Mingil hämaral põhjusel otsustasin samal õhtul alustada ka kottide pakkimist, sest oma naiivsuses arvasin tõsimeeli, et esmaspäeval algab kool. Esimesel nädalal pole tegeilkult õppetööga veel kellelgi erilist kiiret ja üldse on siin selle ajaga jälle sellised head lood, et kool algab ORIENTEERUVALT jaanuari alguses, viska nädalake siis sinna.

Pakkimise esimestel minutitel

Kell oli siis 23.00 ja mu ainuke motivatsioon edasi teha oli fakt, et sellel hetkel ma poleks lihtsalt uksest välja mahtunud.

Igatahes, kui kell hakkas 12 saama, teatas Janika, et turvalisuse kaalutlustel oleks mul targem koju minna. Ettevalmistaval koolitusel ka mainiti, et pimedas ei tasu õue minna. No ma hakkasin siis minema. Ise mõtlesin, kui loll võib üks inimene olla, et keset ööd kuskile Aafrika küla vahele ronida, omal läpakas, kaamera ja rahakott kotis. Kontor on sisehoovis, mis on aiaga ümbritsetud. Värav oli aga lukus....väljastpoolt. Seal ma siis lõhkusin ja kaalusin, kas jaksan ennast sellest väravast kuidagi üle upitada, aga see oli nii kõrge, et ma ilmselt oleks seal lihtsalt kuidagi haledalt rippunud ja nutnud. Siis tuli mul meelde, et teiselt poolt peaks ka välja saama. Nii ma siis läksin kottpimedas käkkides seda teist väravat otsima. Käkkisin seal majade vahel, kuni leidsin teise värava ja sain välja. Seda väravat aga ei saanud väljastpoolt sulgeda, millega mul tekkis kohe hirm, kas mu asjad hommikuks veel alles on. Siis aga kuulsin kuskilt eemalt mingit mzungu rööget, mille peale ennast peaaegu täis lasin...selleks hetkeks oli mul asjadest täiesti ükskõik ja panin kiiremas korras kodu poole ajama. Ja kui keegi võiks veel mingil hämaral põhjusel arvata, et siin on tänavavalgustus, siis ei ole. Meil on muidugi kodul ka aed ümber. Mul on aia võti ka, aga sellel hetkel rippus see aia ja lukus ukse taga toas. Vaatasin siis seda aeda ja kaalusin, kas suudaksin sellest üle ronida. Kuna sellel on mingid ogad otsas ja tõenäoliselt oleks kohutavalt piinlik olnud, kui keegi oleks mu hommikul sealt oga otsast rippumast avastanud, siis läksin natukene vähempiinlikuma vastupanu teed ehk siis piiksusin aia taga Jacobit (meie landlord ja naaber). Piiksumisest polnud mingit kasu, seega lõugasin lõpuks seal aia taga nagu mingi poolearuline, kuni unine Jacob toast välja roomas ja mulle värava avas. Pobisesin midagi, et olin kaua tööl ja tuhisesin tast mööda nagu tuulispask...ma loomulikult ei kujuta ette, mis tööd ta arvab, et ma nüüd siis teen. Aga mul pole iial kojujõudmise üle nii hea meel olnud.

Hommikul valges tundus Shianda palju toredam koht ja pudinate koolisaatmise ettevalmistused sujusid juba oluliselt tempokamalt.

Kooliasjad 97 lapsele


No comments :

Post a Comment