Saturday, January 26, 2013

Lihtsad asjad.

Hoiatus: järgmine jutt on pigem tööväline, ilukirjanduslike kalduvustega ja isiklik.


Pühapäeva õhtu. Hotellituba. Nairobi. Kaks päeva kojulennuni.

Ma olen õnnelik.

Neli ja pool kuud. Kuhjaga mälestusi. Seda perioodi Keenias kartsin ma kõige enam. Mul oli kohe päris hirm selle ees, kui raske mul  seekord siin olema saab. Mäletan, kuidas terve lennueelse nädala mõtlesin ma, et parema meelega lendaks hoopis Eestisse ning elaks rahulikult oma elu oma riigis oma sõpradega. Aga lubadused olid antud ja piletid ostetud.

Ma kartsin. Eelmine kord elasin pikemalt Keenias 6 kuud. See oli väga raske aeg. Tegelesime Mondo koolitoetuse programmi käimalükkamise, programmiperede külastamise ja laste valimisega ning andmebaasi loomisega. Elasin 6 kuud mudahütis, mis oli küll ilus ja põnev aeg, kindlasti unustamatu, kuid selle töötempo ning stressitaseme juures lisas stressi kohe kindlasti oluliselt juurde, kui õhtul parafinilampi parafin ostmata jäi ning ma pimeduse tõttu mitte midagi teha ei saanud ning kell seitse magama minema pidin, kui telefoniaku laadimine oli omaette keeruline protsess, mida pidi ette planeerima, kuna sel ajal, kui telefon laadimispunktis oli, ju helistada ei saanud ning no ausalt, kuus kuud õhtust-õhtusse vaid ugalit ja kapsast süüa on minu jaoks ikka veidi liig. Seega. Stressi jagus.

Seekord olin kõigeks valmis. Kaasa sai võetud kuhi raamatuid, ajakirju ning 100 filmi, et oma tuju üleval hoida ja mõtteid eemale saada. Mina olin valmis. Raamatud jäid lugemata, ajakirjad ka. Filmid on siiamaani vaatamata. Elu sai aga elatud. Seekord sain ma Keenias sõpru. Rohkem kui ühe. Ja ma juba igatsen neid. Viimasel õhtul Shiandas nad lihtsalt istusid kurbade nägudega mu kodus ning küsisid, et kas ma ikka kohe kindlasti pean minema. Tööalased eesmärgid said täidetud. Ning stressi ei tekkinud. Ugalit sai söödud...aga mitte iga päev. Karinist sai minu elu osa. Ma ei saa siiamaani aru, et kuidas täpselt ma Eestis nüüd ilma temata elama hakkan. Naerdud sai palju. Märksõnad. Mälestustega kohalik muusika.

Seekord olin ma Keenias õnnelik. Ma kirjutasin jälle laulusõnu. Tegin videosid. Kirjutasin artikli, millega rahule jäin. Igal hommikul ootasin põnevusega eesseisvat.

Ma õppisin elu kohta palju. Nüüd on vaja see vaid praktikasse rakendada.

Olen ääretult tänulik selle võimaluse eest ning kui keegi veel kodus arvuti taga mõtleb, et kas oma reisimisega seotud unistusi täita või mitte, siis ütleks, et pange kohe täna kuupäev paika, koguge raha, ostke pilet, koguge veel raha ning minge! Ma ei ole veel kohanud inimest, kes reisimist ning elamist teises kultuuris kahetseks.

Tekidiil - ostmas programmiperele jõuludeks tekke

Kas koolivormid said valmis?

Karinil oli Keeniasse tulles kaks suuremat ja olulisemat tööülesannet. Esimene neist oli korraldada õmblemiskursus ning teine õmmelda valmis 85 koolivormi sellel aastal kooliminevatele lastele, keda toetasid eestlastest sponsorid.

Kui nädal enne tähtaega koosolekul küsiti, et ei tea, kas koolivormid valmis saavad, vastasin ma väga kerge südamega, et valige kohe uus teema, kuna mina luban, et Karin saab need vormid kohe kindlasti valmis.

Ja saigi! Ja isegi viimasel ööl sai ta rahulikult magada, mitte ei õmmelnud hullunult kontoris.

Karinit aitasid (või aitas tema neid, ma ei saanudki aru, kudapidi seal täpselt see käis) 5 õmbluskoolituse naist, kes IGA päev kontoris olid ja aina õmblesid ja õmblesid. Nad ei oodanud selle eest mitte mingit tasu, kuid kuna koolivormide jaoks oli eelarves nähtud ette teatud summa ja pärast materjali ostmist ka sellest veidi järgi jäi, siis said naised eelviimasel päeval toreda üllatuse osaliseks: nad said kõik koolivormide õmblemise eest väikese töötasu. Naised olid väga õnnelikud ning nad on nii arukad, et oskavad kindlasti selle oma pere tulevikku hästi investeerida. Selline oli ka meie eesmärk: selle asemel, et turu peal kogu summa vormide eest ära anda, saavad neid teha meie oma naistegruppide naised, kes saavad olulisi oskusi ning selle eest ka tasu. Seega. Kõik läks igati edukalt. 

Tubli oled, Karin!


Viimased päevad, viimased vormid...

Riina "kingadiili" tegemas - programmis olevatele
lastele jalanõusid ostmas.
Viimased koolivormid valmimas
Multitalent Riina nööpauke meisterdamas

Kontori seinale sai toetatud laste nimekiri
Koolivarustuse jagamine naistegruppide juhtidele

Väike osa jagamisvalmis koolipakkidest

Eestlaste valmistatud koolikotid ning Hiie kooli saadetud pakk jõudis Rise and Shine erikooli!

Uudised paarinädalatagusest ajast, mil käisime Riinaga Rise and Shine puuetega laste erikoolis ning viisime neile Hiie kooli poolt saadetud paki, mille üle oli terve kool väga elevil. Õpetajad uurisid kooli poolt kaasa pandud infomappi ning lapsed poseerisid rõõmsalt fotode, piltide ja käsitöömeisterdustega. Õhtul joonistasid nad juba pakist saadud värviliste pliiatsitega pilte teemal: "Mis mind õnnelikuks teeb", mis juba Eestis on ning Hiie kooli jõudmist ootavad. Samuti tegid lapsed Fotoluxi poolt annetatud fotokaga üksteisest pilti ning see põhjustas tõelist elevust, sest kõik tahtsid kaamerat proovida. See oli tore päev ning mul oli väga kahju lahkuda.





























Wednesday, January 9, 2013

Viimane nädal...

Märkamatult on kätte jõudnud meie Shiandas viibimise viimane nädal. Lahkume siit juba laupäeval.

Karin tegeleb õmblusgrupi juhtimisega ning enne laupäeva on kõigil programmis olevatel põhikoolilastele valmis saadud WEFOCO õmblusgrupi naiste poolt õmmeldud koolivormid. Õmblusgrupi naised on tõeliselt sümpaatsed. Igal hommikul on nad kell 9 hommikul kohal ning töötavad asjalikult kella viieni. Naistel on tekkinud ka grupiliider Sherry, kelle õmblusoskused on heal tasemel ning ta hakkab kahe nädala pärast juhtima koolist väljakukkunud tüdrukute õmbluskoolitust.

Riina on tegelenud erinevate tegevustega alates lastelt mõõtude võtmisega ning uute koostöölepingute ettevalmistamisega, lõpetades nööpaukude õmblemisega (see viimane ei läinud just väga edukalt).

Riina võtmas mõõte põhikoolilapse koolivormi jaoks.

Mõned programmis olevad Bumini koolilapsed

Sponsorite kirjadele vastamas

Mõõte võtmas

Sponsoritele kirju kirjutamas

Programmilapsed pärast kirjade kättesaamist

2 programmilapse ema

Riina selgitamas uut koostöölepingut Bumini grupijuhile, Christinele.

Riina kinnitamas programmilapse nime tema emaga

Riina väikese Absackiga

Sõpruskoolide projektis Khabakaya kooli vastutusisik
Sofia  Fotoluxi poolt annetatud fotokaga.
Vasakul Rise and Shine puuetega laste kooli esindaja
sõpruskoolide projektis, Gladys ja paremal Sofia.

Riina koos õmblustööde eest vastutava Sherryga
koostamas koolist väljakukkunud tüdrukute koolituse eelarvet.
Vasakul programmidirektor Esther, keskel juhatuse esimees
Juma ning paremal Riina, vaatamas läbi koostöölepingut.
Vasakul Shitoto grupijuht Samuel. Riina
selgitamas talle uut koostöölepingut.

Monday, January 7, 2013

Esimesed eestlaste õmmeldud koolikotid üle antud!

Detsembrikuus valmistasid naiskodukaitsjad, Salemi koguduse noored, kodutütred ja Tartu erakooli õpilased kotte Keenia lastele. Sellest ilmus ka artikkel: http://www.tartupostimees.ee/1070936/noored-meisterdasid-kotte-keenia-lastele/

Tänu Alarile jõudis esimene ports neist kohale ning täna jagasime esimesed kotid laiali Khabakaya kooli lastele. Khabakaya põhikooli 7. klassist on välja valitud 20-liikmeline grupp, kes on otsustanud osaleda sõpruskoolide projektis Eesti kooli(de)ga ning nad on kohusetundlikult osalenud erinevates projektides, näiteks taaskasutusnädalal tõi iga laps kooli kuhja koduümbrusest kogutud plastikkotte, mida kasutati erinevates käsitööprojektides. Samuti kirjutasid lapsed oma kodust ning lõikasid ajalehtedest välja huvitavamaid Keenia uudiseid, mis paberile kleebituna nädala pärast Eesti kooli(de)sse jõuavad.

Täna rääkisime me Riinaga lastele Eestist ning seitsmenda klassi õpilased esitasid Eesti kohta palju küsimusi, näiteks küsiti, et mis toitu me sööme, mis loomi peame, kas meil on kodus teenijad ning kas Eesti koolides ka lapsi pekstakse.

Kotid laotasime aga lauale laiali ning lasime lastel loosiga otsustatud järjekorras endale meelepärase koti valida. Populaarseimad olid oranžid kotid.

Kooliprojekti eest vastutav Sofia sai tänu Fotoluxile kasutamiseks Olympuse fotoka, millega on plaanis teha pilte ja neid Eesti sõpruskooliga jagada.

Kotimeisterdajatele suur tänu! Allpool mõned fotod.

Kooliaasta alguse puhul kõplasid lapsed terve päev kooli ümbrust.
Õpetaja sõnul koolil muruniidukit ei ole, seega tuleb lapsi kasutada.
Khabakaya lapsed enda väljavalitud kottidega. Riina all paremas nurgas,




Koolipäeva lõpetas lipulangetamine
Kodutee. Kohe hakkas vihma sadama ning me ootasime
 Riinaga tund aega kuskil mudahütis vihma lõppu.