Saturday, December 7, 2013

Teisipäevaseks koolituskohaks oli märgitud Mulambo kirik. Jalutasin loomulikult tähtsa näoga kiriku uksest sisse, vaatasin et vau, nii palju inimesi ja nii suur ruum ja kõik vajalik kohe olemas, mille peale vedasid kaks meest õue puu alla paar närust pinki ja nii ma siis istusin üksinda selle puu all ja vaatasin, kuidas rahvamass kirikusse voolas.

Lõpuks tilkus paar inimest ka minu pingikeste juurde ja kuna too kirik asub Estheri vanematekodust üle tee, siis tõlkijaks sai sujuvalt Estheri isa, kes otsustas ohjad kohe enda kätte haarata. Võttis mu äriplaanid ja jagas kõigile laiali nagu ma tahaks iga päev jälle 100 tükki juurde lasta teha...ja kukkus õpetama. Ma palusin tal viisakalt tagasi tõmmata ja jääda oma ülesande ehk siis tõlkimise juurde. Kui ta esimesel korral aru ei saanud, siis teisel korral andsin oma äriplaani ta kätte, tõusin püsti ja ütlesin, et kui ta nii hästi oskab ja tahab, siis lasku käia ja hakkasin oma asju kokku pakkima. Ta isegi kaalus seda hetkeks, kuid ilmselt ta juba ka aimas, mis probleem sellest hiljem tuleb. Siis tõmbas mees paar tooni tagasi ja alustasime otsast peale. Oma vägevaid slaide ma ei saanudki lahti harutada, sest ma ei kujutanud päris hästi ette, kuidas ma need seal õues kuskile okste külge riputan. 

Kohale tuli maksimaalselt 20 inimest, seega istusin nendele võimalikult lähedale ning hakkasin pihta. Kuna mul on varasemalt grupijuhtidega intervjuud läbi viidud, siis enam vähem tean, millega grupid tegelevad või tegeleda tahavad. Seega mängisime läbi näite, kus neil on 5 lehma, kellest 3 on piimalehmad ja 2 lihalehmad, 0,5 aakrit maisi ja lisaks küpsetavad ja müüvad nad kooke. Koos kirjeldasime tooteid, turgu, turustamist. Panime kirja kõik investeeringud ja nende maksumused, kõikvõimalikud kulud ja tulud kuude kaupa ning lõpuks täitsime ära rahavoogude tabeli. Kuigi rahavoogusid tegime uuesti ja uuesti läbi umbes neli korda ja ilmselt enamus ei saanud ikkagi lõpuks aru, kuidas seda tehakse, siis vähemalt hakkas mõte õiges suunas liikuma. Kohaliku koogiküpsetaja eestvedamisel kookide küpsetamise kulusid ja tulusid kirja pannes ja arvestades, selgus et praeguse hinnaga kooke müües toodab ta endale iga kuu kahjumit. Mille peale neiu arvas, et tema jaoks oligi imelik, et ta ainult küpsetab ja küpsetab, aga ikka on vaene. Arvutasime jooksu pealt minimaalse hinna, millega ta plussi jääb ja ta lubas edaspidi oma kookide hinda tõsta. Kusjuures huvitav loogika...ta küpsetab ahjus mingeid tõsisemaid kooke ja küsib nende eest 5 šillingit tükk, samal ajal kui ma hommikul nurga pealt ostetud õlis praetud käkkide eest maksan 10 šillingit tükk. Aga samas...ka matatude hinnad on alates 2009.ndast aastast muutumatuna püsinud, seega polegi nagu eriti millegi üle imestada.

Bumini Women

Emusirasire Women 
Eskura Women
Wichelu

Kolmapäevane koolitus toimus Mung’ang’a kirikus. Kohale jõudes ei olnud kirikus ühtegi inimest, mis siis et ma isegi veidikene hiljaks jäin. Loomulikult minu veidikene erineb kohalikust veidikesest kuskil paar tundi. Tuli välja, et koolitus toimub hoopis koolis, aga ega vahet ei ole, kas ma ootan kirikus või koolis. Ootamise ajal jõudis ühe grupi chairlady mulle juba teha tuuri ümber koolimaja. See aga ei olnud tuur stiilis siin on meie ajaloo klass ja siin spordiväljak. Mind viidi otse WC-de juurde, et rääkida kurb lugu, kuidas need on täis ja neid on liiga vähe ja neid on juurde vaja. Siin kusjuures käib nii, et kaevatakse auk, pannakse sinna mingi putka peale ja kuulutatakse see WC-ks. Kui see auk täis saab, kuulutatakse see WC staatusest maha, lõhutakse putka pealt maha, aetakse augule vähe sodi ja mulda peale ja kaevatakse uus auk, kuhu püstitatakse uus putka. Kusjuures koolis käib üle 1000 lapse ja WC-sid on kokku 4, millest üks kuulub õpetajatele. Loomulikult ei puudunud ka lapsed, kes nägid küll välja nagu nad oleksid läbinud ühe ääretult toreda päeva, mis koosneb mängimisest okastraadiga, lõvi eest ära jooksmisest ja seda mitte eriti edukalt ja kelguga auto järel lohisemisest ilma kelguta, kuid ise olid nad sealjuures ääretult õnnelikud.

Koolitus ise läks edukalt. Kolmapäevaks sain juba aru, mida ma teen ja ilmselt said ka kuulajad, sest tagasiside oli hea ning piisas vaid ühest rahavoogude koostamise põhimõtte lahtiseletamisest. 
Mung'ang'a piirkonna naistegrupid
Kui koolitus lõppes ja õnnistamise kadalipp järjekordselt läbitud, käis korraga üks suur kärgatus ja algas äikesetorm, mis jättis meid järgmiseks tunniks klassiruumi ühte nurka hunnikusse lõksu, kuna aknaklaaside puudumise tõttu ujutas vihm üsna kiiresti ülejäänud nurgad üle. Mingil hämaral kombel suutis aga keegi neist siiski kuskilt pudeli coca-colat ja neli pakki küpsiseid välja võluda, sest külaliste vastu peab ikkagi külalislahke olema, sadagu taevast või pussnuge. Kui olin u pool cocat ära lõpetanud, oli vihm piisavalt vaikseks jäänud, et otsustasin koju minna, aga kus sa sellega. Miks ma oma cocat ära joonud? Mis sellel viga on? Kas ma tahan midagi muud juua? Kas nad toovad mulle külma coca. Ma kugistasin selle pool pudelit kuidagi omale sisse, lasin kolm pakki küpsiseid omale kotti toppida ja panin kiiremas korras kogu selle üle ääre ajava külalislahkuse eest ajama.

Kuna pinnastik koosneb suurelt jaolt mudast, siis tee oli nii libe nagu kepsleks tikk-kontsadel mööda kiilasjääd. Tunda aga andis, et kohe tuleb uus suur vihm peale ja kuna mul oli läpakas kotis, siis teatasin ühele mootorrattajuhile, et annan talle 100 šillingit, kui ta mind väga kiiresti Shiandasse tagasi viib. Mingi hambutu šarmant üritas mind veenda, et ma parem läheks ootaks ilma paranemist nende mudahütis, kuid ühest pilgust talle piisas, et otsustada oma eluga riskida ja 100 šillingilise pakkumise juurde jääda. Ja mootorrattataksojuht pidas oma lubadust. Kiirusest ei saanud enamjaolt muidugi juttu olla, sest teel oli praktiliselt võimatu püsida, seega mingitel hetkedel mõtlesin, kui palju kiiremini ja ohutumalt ma jala edasi liiguksin. Ratas käis tagumiku all libedaga edasi tagasi nagu tallesaba ja loomulikult, kus vähegi natukene kiiremini sai sõita, seal üritas juht omale lubatud raha ikkagi välja teenida. Shiandasse me igatahes jõudsime, mina jalatallast pealaeni mudaga kaetud, kuid siiralt õnnelik, et ellu jäin ja juht oma 100 šillingit kätte sai, sest kohe, kui koduuksest sisse astusin, hakkas uuesti sadama.

Kuna päev oli võrdlemisi väsitav, otsustasin väikese uinaku teha, mis kujunes pea 3-tunniseks karu moodi talveuneks, aga ju ma siis olin vähe väsinud. Samas võis asi olla ka kloorihõngus, mis endiselt kuidagi toast lahkuda ei tahtnud ning on põhjustatud mu eelmiseõhtusest katsest hävitada sipelgad, kes olid otsustanud muuta mu seina enda kiirteeks. Kui olin kõik kohad kloori täis valanud, avastasin oma suureks hirmuks, et sipelgad üritavad oma pesa päästa...minu tuppa. Järgmised paar tundi möödusid sipelgaid mööda tuba taga ajades, sipelgate eest mööda tuba ära joostes ja alla andes. Neljapäevaks oli aga kiirtee seinalt kadunud, seega mu võitlus edukalt võidetud. Lõpuks, palju neid koduloomi mulle siia vaja on, sisalik ronib juba peaaegu käe peale ja enne külastas mind ka mingi hiir, mis nüüdseks vist on köögis koha sisse võtnud. Prussakaid on ka paar korda ette tulnud, kuid nende puhul olen ma endiselt siiralt õnnelik, et nad ei lenda. Ja ei, ma ei taha endale võtta koera nagu normaalsed inimesed...võib olla isegi tahaksin, aga need näevad siin välja nagu koiotid ja ajavad mulle hirmu peale.

Neljapäeval koolitussaaga jätkus. Iga päev sama koolitus, ainult inimesed on erinevad...kuigi minu jaoks on suurem enamus neist endiselt täpselt ühte nägu. Koolitus toimus Khuyiniri kirikus, mis oli pisike pime mudahütt. Ma nägin kurja vaeva, et oma „slaidid“ selle seina külge kuidagi kinni saada. Mul kulus kõigest umbes paar meetrit teipi kõigil neil kolmel korral, kui kogu see kupatus otsustas jälle alla sadada. Õnneks jäid naised hiljaks, seega mul oli kõvasti aega, et oma slaide seina külge kinnitada, lasta neil alla kukkuda, uuesti kinnitada, vaikselt 10-ni lugeda, kaaluda tagajärgede üle, kui ma need koos kirikuga maha põletan ja kõike uuesti korrata.
Siis, kui ma "slaidid" lõpuks seina külge mätsitud sain
Kuna kirikus olid kohal ka kellegi grupinaise pisikesed rõõmsameelsed pudinad, kes üritasid mind igal võimalikul moel aidata, tekitades oluliselt rohkem kahju kui kasu, siis panin nad toolile istuma ja mängima filmi Botswana väljasurevatest lõvidest. See hõivas ka kohalolevate naiste tähelepanu, seega sain natukene häbivabamalt oma slaididega edasi rahmeldada. 
Keenias võib ka arvuti väga Euroopa päraselt lapsehoidjat asendada
Naised ise on väga asjalikud ja tahavad õppida. 
Reedene koolitus toimus järjekordses kirikus kuskil Lubinu piirkonnas või kaugemal. Mulle meeldib see piirkond. Seal ei jää naised hiljaks. Seal on loomulikult ka kõige vanemad grupid, kes juba teavad, et mzungu tähendab kellaaega. Kuna ma arvestasin, et võib olla pean hakkama jälle mudaga maadlema, läksin varem kohale, seega naised said järjekordselt filmi vaadata, kuni ma oma materjalidega mässasin. 
Reedesed naised ootasid minu järele
Mul oli kasutada võrdlemisi väike pind, seega riputasin oma ägeda tabeli lae alla ja ülejäänud koolituse vudisin mööda tooli üles-alla. Kuna neljapäeva õhtul sai jõusaalis käidud, siis kahetsesin oma otsust hetkega, kuid õnneks polnud mul ka teist valikut. Reedene koolitus oli vaieldamatult eelmistest kõige edukam, mis võib vabalt tuleneda ka faktist, et harjutamine teeb meistriks ja kuna täna olid viimased koolitused, siis oli ka aeg, et selle käppa saaksin.
Koolitaja kadalipp
Kuigi pärast esimeste slaidide joonistamist, lubasin, et ma ei tee seda enam mitte kunagi, siis viimase paari päevaga on saanud minust inimprinter, kusjuures igaõhtune lubadus, et ma ei joonista neid slaide enam kunagi jäigi kõigest lubaduseks. Seda lihtsal põhjusel, et kogu mu äriplaani õpetamise kõige keerulisem osa on rahavoogude arvestamine. Kuna paljudel naistel puudub haridus ja üldse on nad igasuguse planeerimise ja arvestamisega vähe kokku puutunud, siis minu õpetamismeetod näeb välja selline, kus käime koos kõigi naistega kogu tabeli lahterhaaval läbi, arutame kust tekib tulu, kust kulu, miks, kuidas ja kuhu see rahavoogude tabelisse kirjutada. Mis praktikas näeb välja selline, et mina seisan marker käes rahavoogude tabeli ees ja küsin, et noniiiiiiiii...mis ma nüüd siis kirjutan. Ja see võtab meeletu aja ja mul peab olema igaks päevaks jälle tühi rahavoogude tabel võtta, et sellega jälle otsast peale alata. Jah, ma võiksin harilikuga kirjutada ja pärast kustutada ja kõik need muud jutud, aga kuna ma tahan, et naised minuga aktiivselt kaasa mõtleksid, mis tähendab rohkem minuga rääkimist ja vähem kirjutamist, siis mul pole kunagi südant pärast koolitust oma tabel kokku pakkida ja minema jalutada, seega jätan täidetud tabeli neile seina peale, et nad saaksid selle omale kuskile üles kirjutada või vähemalt üle vaadata, kust need numbrid sinna siis ikkagi lõpuks tulid ja minu idealistlik lähenemine....neil oleks sellest abi, kui nad hakkavad järgmiseks nädalaks oma äriplaane kirjutama. Minu jaoks tähendas see aga igaõhtust uue tabeli joonistamist ja pidevat soigumist, kuidas ma absoluutselt ei viitsi. Ja see pole mingi pisike tabel, vaid vähemalt 4-st A0 paberist kokku kleebitud monstrum. Tänaseks joonistasin kaks tükki, sest täna oli kaks koolitust üksteise otsa, kuna naised otsustasid, et pühapäeval on oluliselt tähtsam kirikusse minna kui mingile suvalisele äriplaani koolitusele. Prioriteedid peavad ju ometi paigas olema. 
Rahavoogude tabeli joonistamine enne Khuyiniri koolitust
Rahavoogude tabeli joonistamine enne laupäevast koolitust. Veel võrdlemisi motiveeritud, et tabel saab kohe valmis.
...kuni mulle meenub, et laupäeval on teine koolitus veel.
Tänaseid koolitusi tõlkis Esther, mis tegi mu töö oluliselt lihtsamaks. Sellest hoolimata lõppes päev õhtul enne pimedat ja mu suu vahutas tundide pikkusest ühe ja sama jutu plädisemisest. Kuigi mul on omal hea tunne, sest tagasiside on siiani olnud väga positiivne, siis tegelikud tulemused selguvad järgmisel nädalal, kui näen ära, kuidas nad pärast mu koolitusi oma äriplaanid on suutnud paberile panna. 
Namulekuwa Women

...Ja naabri kaks poissi lõpetasid keskkooli või ülikooli...mingi kooli igatahes. Ja kuna meid kuulutati pereliikmeteks, mis tegelikult tähendas viisakat väljendust, et meil on fotokas, siis saime ka tähistamisest osa.

Monday, December 2, 2013

Tänasega algas minu kahenädalane puhkepäevadeta koolitusmaraton. Esimesed ohvrid olid Khaunga naistegrupid, kelle käsutasin Estheri valjuhäälse ja konkreetse abiga kella 10-ks Khaunga põhikooli. 

Mina olen punkt kell 10 kohal ja mis mulle enam eriti suure üllatusena ei tule, olen ainus. Mulle on antud klassiruum koos teibi ja kriitidega, seega saan oma slaidid ilusasti tahvlile kleepida ja nime kõrvale kirjutada, et vältida selle pooletunnist hääldama õppimist. Tunni aja pärast on kogunenud ca 10 inimest, kuna aga gruppides peaks teoreetiliselt olema kokku 63 inimest, otsustame veel oodata. Naistegruppide juhid helistavad meeleheitlikult liikmetele ja kuigi ma ei saa aru, mida nad räägivad, siis hääletoonist võib järeldada, et midagi väga ilusat see ei ole. Kordamööda käivad chairlady’d vabandamas, et kuigi mzungud on väga täpsed, siis keenlased kellaaegadest kinni ei pea.

Üksikus pingis istub pisike poiss, kes hoolega kirjutab üles slaididel kirjutatut. Ta on tulnud koolitusele oma haigeks jäänud ema asendama. Huvitav on vaadata, et kuigi klassiruumis on kolm rida pinke ja ruumi jagub, siis naised istuvad eranditult kõik kolmekesi tihedalt üksteise kõrvale. Eestis koolitusi andes olen harjunud, et inimesed püüavad üksteisest nii kaugele istuda kui vähegi võimalik.

Kui ca 20 inimest kohal on, teatab Norah (Khaunga Womens Chairlady), et ilmselt võime alustada, mida me ka teeme, hoolimata, et kogu koolituse vältel tilgub vaikselt inimesi kogu aeg juurde. Tõlkimise ülesande võtab enda peale St. Anne’s Mahola Women grupi sekretär Linety, kes saab oma ülesandega ideaalselt hakkama.
Linety hingestatult mu juttu tõlkimas.
Kuna esimene vasikas pidavat ikka aia taha minema, siis saan poole koolituse peal aru, kui valest otsast ma kogu asjaga pihta olen hakanud. Koolituseks on tehtud äriplaani põhjad, mille koolituse jooksul samm-sammult läbi töötame ja kogu koolituse lõpuks peaks valmis olema konkreetne äriplaan. Selle asemel, et kohe äriplaani täitma hakata, hakkan äriplaani osi lahti seletama, tekitades kohe ka hulga küsimusi, mida on naistel teooriaga peale hakata, nad tahavad praktilisi näiteid. Kui oma pika seletamisega ühele poole olen saanud ja entusiastlikult teatan, et nii...hakake nüüd täitma...ei tee mitte keegi mitte ühte ainsat liigutust, mis natukenegi kuskilt otsast näitaks, et nad paberile ainsagi kriipsu kavatsevad tõmmata. Seega alustan kõike otsast peale selliselt nagu oleksin pidanud kohe alguses tegema. Jagame naised gruppidesse ja teeme selgeks, kes millega tegelema tahaks hakata. Ja hakkan seletamisega uuesti nullist pihta. Selleks ajaks on kell loomulikult juba palju ning peame kiirendatud tempos teemad läbi käima. Võrdlemisi suur osa jääb naistel koduseks tööks, kuid järgmisel esmaspäeval saame uuesti kokku, analüüsime äriplaanid läbi, teeme parandusi, täiendusi ja muud vajalikku ja vaatame sealt edasi, kelle idee käiku läheb.

Naistel on huvitavad pisiasjad, mille rääkimise peale ma ise ei tulekski. Näiteks pidin selgitama, et keegi ei kanna neile raha hõbekandikul ette, et nad saaksid sellega teha, mida tahavad, milleks on vaja ka õppida äriplaani kirjutama, et näha, kas idee on piisavalt kasumlik, et sellega julgeks näiteks pangast stardikapitali taotleda. Mille peale mind tänati, et ma õpetavat neid teisiti mõtlema. Ma ei teadnud, et teisiti ongi võimalik mõelda.

Teine huvitav pisiasi, mis välja tuli, naised ei hoomanud, et tegeleda võib ka mitme asjaga korraga. Näiteks tekkis probleem, kui üks grupp soovis hakata kitsi kasvatama, kuid kuivaperioodil võib juhtuda, et kitsekari sureb ära ja naised jäävad sissetulekuallikast ilma. Naistele tuli siira üllatusena, kui pakkusin välja, et võtku lisaks kitsedele siis ka paar lehma, et kui ühed ära surevad, on teised alles ja risk kogu sissetulek kaotada ja pangale võlgu jääda väiksem. Ettepanek tõi kaasa siira üllatuse, et ka nii saab. Mul jäi üle ainult järjekordselt üllatuda.

Loomulikult ei puudunud ka koht, kus pidin aru andma, miks ma pole abielus ja miks mul ei ole lapsi ja mida ma üleüldse Aafrikas teen, aga kui ma juba siin olen, kas ma ei tahaks mõne naistegrupi liikme pojale naiseks minna. Kuna ma erilist entusiasmi üles ei näidanud, jäid paaripanemised sel korral ära.

Homne koolitus toimub Mulambo kirikus. Seal olen aga juba targem ja alustan vähe teisest otsast. Täna oli aga positiivne näha, kuidas naised pingutasid ja nautisid õppimist. Eks järgmine nädal ole näha, kas naistele midagi meelde ka jäi.
Ettevalmistused

Naised Norahi eestvedamisel oma grupi äriplaani koostamas