Mondo's volunteers in Kenya

Kolmas nädal Shiandas hakkab ühele poole saama ja eelmised nädalad on möödunud kas elektrit oodates või naistegruppidega kohtudes. Kolmapäevase grupi naised lasid ennast ainult tunnikese oodata, siis tuli esimene kohale. Viimast naist ootasin ainult kaks ja pool tundi. Tavaline. Ei tekita mingeid emotsioone. Võtan juba raamatu kaasa, et rahulikult oma aega sisustada.

Teise grupi naised olid punktipealt kohal...ja neil olid orvud kaasas. Kolm pisikest räbalates poissi, kes nägid välja nagu neid oleks mööda kruusateed lohistatud ja kolm nädalat näljas hoitud. Mu süda murdus sekundiga miljoniks killuks...et siis killud kokku koguda ja paar tooni liiga karmil häälel lapsed minema saata. Küsimuse peale, millal ma raha jagama tulen, oli mul seletamist, kuidas ma ei anna neile sentigi, vaid annan endast parima, et õpetada neid ise raha teenima. Kui näod alguses väga pikaks vajusid, siis paari minuti pärast koguti ennast jälle kokku ja ma sain oma intervjuudega ühele poole. Kohtumine ise toimus kirikus ja kohtumise lõpuks jagas kohalik kirikutegelane mulle õnnistusi. Pärast sellist õnnistamist ei pea ma elus ilmselt enam lillegi liigutama, sest vana hea jumal taevas garanteerib mulle kõik kordaminekud kõiges, mida ma vähegi plaanin ette võtta.

Laupäeval oli esimese grupiga lepitud kokku kohtumine 8-ks. Oma pooletunnise ootamise käigus ujus mu juurde üks soliidses eas härrasmees, kelle esimene õhatus minu suunas tegi mind vähemalt paar promilli rõõmsamaks. Tema meeletult pika ja kurva loo peale oma tütrest, kes on pärast rasket avariid haiglas ja kelle raviarveid ei jaksa ta mitte kuidagi maksta, alustasin ma oma pikka vastust, mis algas lausega, et muidugi ma saan teda aidata...kuna see lause lõppes nõuandega maksta joomise asemel tütre raviarveid, siis järgnes sellele üsna pikk suahiili keelne sõim, millest ma kahjuks või õnneks midagi aru ei saanud. Õnneks jõudis ka grupiliider kohale ning jalutasime kaugemale, et omi asju ajada. See hommikune grupp oli huvitav, sest nende idee on luua uus, mis meie mõistes on siis midagi MTÜ sarnast. Kuna WEFOCO on sellisel kujul siin juba olemas ja pakub kõike seda, mida nende lahendus peaks pakkuma hakkama, siis ma päris lõpuni nende eesmärki ei mõistnud. Kuid eks see tulevikus tunda annab, mis neil täpsemalt plaanis on.

Järgmise piirkonna üks gruppidest olid „jänesekasvatajad“. Saime ka selgeks, et need siiski pole jänesed, vaid merisead. Sellest hoolimata süüakse nad kõik endiselt ära. Kuigi need naised on siin väga vaesed, siis on nad meeletult külalislahked. Peale selle, et mul alati kõht täis söödetakse, kui kellegi juures külas käin, pannakse kõvasti tavaari ka kaasa. Selle päeva saak oli suur kobar banaane, mune, pähkleid ja Janika tuli koju elusa kanaga, kes sujuvalt naabrite kanafarmis oma koha sisse võttis.

Pühapäeval käisin Janikaga kaasas peredes, kelle lapsed koolitoetust saavad. Kuigi nad on valdavalt need kõige raskemas olukorras perekonnad, siis sellest hoolimata söödeti meil igas peres jälle kõht täis ja nende kaasa pandud külalislahkus on meid nii mõnigi päev toitnud.

Toitume külakostiks saadud munadest.

Üks nendest lastest oli nn minu laps Fred ehk siis poiss, keda mina koolitan. Ta on 12 aastane, kuid raha puudumise tõttu läheb viiendasse klassi. Vanemad on vaimuhaiged ja põhimõtteliselt kasvatab teda ja tema õdesid vendi vanaema. Kinkisin talle omalt poolt pealambi...no ja võimaluse oma kooliteed jätkata. Nad elasid mitmekesi täielikus onnis ja lisaks temale oli peres veel lapsi, kellel raha tõttu kool pooleli on jäänud. Loomulikult tahtsin ma sellel hetkel nende kõigi kooliskäimist toetada, seda enam, et see maksab ainult 40 eurot aastas, kuid samas ma tahaksin kindlasti ka kogu Aafrika näljahäda kaotada.

Fred. (Foto: Janika Tamm)

Fred vol 2 (Foto: Janika Tamm)

Kohustuslik pilt sponsoriga (Foto: Janika Tamm)

Fredi kohustuslik pilt sponsoriga. Olgu öeldud, et poiss ise on väga vahva. (Foto: Janika Tamm)

Fredi väike õde

Fredi väike vend

Esmaspäeval külastasin ära viimase naistegrupi ja sain sellega kõigile ringi peale ja uhke Exceli tabeli, kes kus mida ja kui palju teeb. Viimasest piirkonnast teadsin nii palju, et kohtun viie grupiga ja kokkusaamispaik on Quarry kirik. Kuna mul polnud aimugi, kus see kirik asub, sest neid on siin iga nurga peal, jalutasin mootorrataste juurde, valisin välja juhi, kes küsis maailma kõige viisakamal toonil „How can I help you, SISTER?“, ja ütlesin koha, kuhu tahan minna ja summa palju olen nõus maksma ja ta oli diiliga nõus. Minu kaardi järgi peaks kirik olema tee ääres, tüüp keeras aga teelt mingile rajale, mida siin eeldatavasti nimetatakse teeks, kuid meie mõistes võiks paralleele tõmmata näiteks loomarajaga. Ma ei hakanud midagi ütlema ka, sest eeldasin, et ta teab, kus see kirik on. Juhile tuleb muidugi au anda, sest ma poleks suutnud seda teed läbida ka siis, kui mul tiivad oleksid. Mingi valemiga ta meid sealt läbi sõidutas ja peatus mingis võsas pisikese onni ees, mis isegi parima tahtmise juures ühestki otsast kirikut ei meenutanud, seda enam, et sellel polnud isegi midagi, mis kuskilt otsast oleks võinud risti meenutada. Ma oma suures segaduses ei osanud erilist seisukohta ka võtta, kui tüüp küsis, et kas see on õige koht, mille peale ma muidugi kisama pistsin, et tema on taksojuht ja peaks teadma, kuhu võsasse ta mind tassib. Selle peale kehitas tüüp õlgu ja sõitis minema. Ma jäin siis sinna onni kõrvale passima, eriti mingeid lootusi ei hellitanud, sest olin arvestanud, et isegi, kui ma mingil hämaral põhjusel peaksin õiges kohas olema, siis keegi enne tundi ikka kohale tulla ei suvatse. Aga oh imet...kokkulepitud kellaaeg oli 10 ja ühe naistegrupi liider oli kohal kell 9.55. Loomulikult oli ta viiest liidrist ainuke, kes kohal oli. Alustasime meeleheitlikku helistamist teistele, kellest me kumbki kedagi kätte ei saanud, sest keegi lihtsalt ei suvatsenud telefonile vastata. Mul olid juba mõned krõbedamad sõnad varuks, kui peaksin neist kellegi kätte saama. Siis ilmus aga kuskilt suhkruroo vahelt täiesti suvaline tädi, kes uuris, kuidas ta meid aidata saab. Jättis kõik oma tegemised toimetamised sinnapaika ja viis meid ühe grupiliidri koju. Hoolimata sageli võrdlemisi ebamugavast faktist, et neil on siin aega käes maa ja ilm ja kellast ei teata sageli udujõhvigi, teevad nad selle tasa oma abivalmidusega.

Too grupiliider, kelle koju me jõudsime, poleks nagu kohtumisest midagi teadnud või polnud kell 10 lihtsalt veel õige aeg liikuma hakkamiseks. Kui küsisin telefoni kohta, siis õngitses selle taskupõhjast välja ja teatas maailma kõige rõõmsamal häälel, et oi näe...on jah 7 vastamata kõnet. Ma lähen vahel nende peale nii närvi, et tunnen, kuidas kõrvadest suitsu tõuseb, kuid nad on ise selle kõige juures nii vabad, rõõmsad ja sõbralikud, et on raske pikalt pahaseks jääda.

Mind sätiti kohe tuppa istuma ja hakati ülejäänud grupiliidreid kokku ajama. Kui ühega intervjuu lõpetanud olin, siis selleks ajaks oli juba ka järgmine grupiliider kohale organiseeritud ja tegelikult lõpuks sujus kõik väga hästi, mis siis, et ühest lihtlabasest hommikusest kohtumisest, mis Eestis võtaks tõenäoliselt aega maksimaalselt tunni, kujunes terve päevane asjatamine. Mulle meeldisid selle piirkonna grupid. Alustades faktist, et keegi ei lohistanud kuskilt mingeid räbalais orbusid kohale ning ma sain oma seletusega, et ma ei tule tagasi raha näpu vahel, võrdlemisi kiirelt ja valutult ühele poole. Paljudel naistel olid väga head äriideed ja olid ennast mu tulekuks korralikult ette valmistanud, kirjutades kõik kulud-tulud ja probleemid üles, et mul lihtsam oleks.

Naistegruppide liidrid laulsid mulle tervituslaulu.

Loomulikult söödeti mul ka kõht mitu korda täis ja pakiti kaasa mune, maapähkleid ja suur kobar banaane, millega ma sealt kuidagi tagasi Shiandasse pidin saama. Aga mind pakiti koos selle banaanikobaraga mootorrattale, lepiti kokku, et sõit maksab 100 šillingit, visati üks keskmisest suurem tädi ka veel otsa ja sõit kodu  poole võis alata. Ja veelkord müts maha nende mootorratturite ees, sest nad ilmselt võiksid Dakari ralli läbida üks käsi selja taha seotuna. Kui kohale jõudsime, oli mul ainult 200 šillingiline, mille peale taksojuht teatas, et talle sobib see väga hästi, mille peale mina teatasin, et mulle ei sobi see üldse ja otsigu mulle raha tagasi, mille peale ta teatas endiselt, et talle sobib 200 šillingit imehästi, mille peale mina peatasin möödakõndiva härrasmehe ja küsisin, et kas nii on aus teha, mille peale mootorrattajuht vahetusraha otsima läks. Ja nii lihtsalt see käiski!

Sealt pidin aga oma banaanidega veel koju jõudma. Keenia naised kannavad selliseid asju peas. Minu pea ei ole selliselt ehitatud, et ma võiks kobara banaane sinna visata ja rõõmsalt koju kepselda, mistõttu venitasin seda käe otsas ise Keenia naiste külalislahkust maapõhja kirudes. Õnneks on Alari nendest mitu õhtut imehead Matoket küpsetanud.

Kurikuulsad banaanid, mida ma olin valmis korduvalt sinnasamasse tee äärde viskama, kuid mis nüüdseks on meid ustavalt pea nädala toitnud.

Kolmanda nädala lõpuks võin juba öelda, et tõenäoliselt ei pea enam seda hetke kartma, kus nurgas nutan ja koju tahan. Hetkel üritan korraldada mikrolaenude koolitust selliselt, et pangategelane tuleks ja räägiks ise gruppidele võimalustest, mida pank neile pakub. Kui mul see ei õnnestu, siis teen järgmise nädala alguses tiiru kohalikes pankades, et võimalikult palju infot koguda ja üritan ise selle koolitusega hakkama saada. Kuid mu panused on endiselt pandud pangategelasele.