Siis kui elektrit ei ole.

Kaks kuud Shiandas. Kaks kuud täisajaga tegelemist WEFOCO projektidega. Kaks kuud stabiilset elu Keenias. Just täna hommikul rääkisime Kariniga mitu tundi sellest, kui palju me töötamist Keenias naudime. Aega meil oli, kuna ärkame alati päiksega, ikka kell seitse. Mina, kes ma Eestis olles vabal päeval vähemalt kella üheteistkümneni magan, ärkan iga hommik kell seitse üles, panen muusika mängima ning asun tegutsema. Hommikune mandaziost (kohalik saiake, nagu lihapirukas aga ilma lihata), veetoomine, nõudepesemine, sooja vee keetmine ning kausiga "duðiruumis" käimine on saanud harjumuspäraseks elu osaks.

Elektrikatkestus pole enam ammu midagi, mis meid silmagi pilgutama paneks. Mõne õhtu jooksul käib elekter ära kümme korda, teinekord läheb lihtsalt hommikul ära ning tuleb tagasi järgmise päeva lõunaajal. Siis tuleb tegemised lihtsalt ümber planeerida. See on Keenia. Nagu Karin ühel päeval naerdes ütles: "Eestis ei oleks see mingi vabandus, et ei saanud töötada, kuna elektrit ei ole, aga siin võib see terve päeva plaanid segi keerata." Ka internetipunktis olevate pidevate elektrikatkestuste puhul kohendan ma vaid kõrvas klappe, kuulan muusikat edasi ning ootan rahulikult, kuni elektrigeneraator jälle tööle pannakse. Keenia aeg. Keenia reeglid.

Elektrikatkestus võikski olla viimase nädala märksõna. Kuna minu töö on hetkel suures osas laste kogutud fotode, videode ja andmete sisestamine ning korrastamine, mida teen ma kodus ja arvutiga, siis mitu päeva kestvad elektrikatkestused mu töö arengule just kaasa ei aita. Samuti töötamast tõrkuv arvuti, kust ma veel täna hommikul viimaseid andmeid Karini arvutisse kopeerisin.

Eile õhtul läksin magama kell seitse (jah õhtul, mitte hommikul) - kui elektrit pole, siis mida sa pimedas ikka teed, parem puhata valgeks ajaks välja. Kui ma südaöösel põlema läinud lambipirni peale üles ärkasin, proovisin niisama huvi pärast, et kas mu tõrkuv arvuti töötab. Uskumatu, aga juba pärast viit minutit mässamist (tavaliselt läheb vähemalt veerand tundi) hakkas arvuti tööle ning kuna ühel ajal oli olemas nii elekter kui töötav arvuti, siis asusin aga suure hooga tööle. Kuni kella neljani hommikul. Mil läksin magama lihtsalt sellepärast, et teadsin, et kell seitse äratab päike mu niikuinii üles. Ja nii oligi. Kell seitse olin üleval, keetsin kakaod, lülitasin arvuti tagasi sisse ja jätkasin.

Tänasel päeval on elekter tujukas: kord on, kord ei ole. Mis meenutab mulle laupäevaõhtut kohvikus, kus elekter käis tunni aja jooksul üle kümne korra ära, mispeale üks külastajatest karjus: "Not Kenyan Power, but Kenyan Blackout" (tõlge: mitte Keenia Elekter, aga Keenia Elektrikatkestus). Terve ruum rõkkas naerust. Nairobis ja teistes suurlinnades pidavat asjad paremad olema, aga Shiandas ja siin ümbruses on elekter küll luksus. Iga hetke, kui seda on, tuleb hinnata.

Muud tähelepanekud: kui nädalavahetusel korralikult tööst puhata, siis on tööl olles ikka väga motiveeritud ja produktiivne tunne.

Jutt sai kuidagi elektrikeskne, kuid see on mu viimast nädalat kõige olulisemalt mõjutanud. Loodame, et järgmisel nädalal on uued teemad.

Janika

Karin koolivormide jaoks jooniseid tegemas...

...ja mõõte võtmas.