Thursday, September 13, 2012

Teine nädal

Eelmisel neljapäeval toimus WEFOCO üldkoosolek, millest võtsid osa nii naistegruppide juhid kui juhatuse liikmed. Pärast mõningaid keeniapäraseid pikki ja ametlikke kõnesid tutvustasime ka meie kariniga end ning oma tööplaani. Andsin naistegruppidele ülesandeks järgmiseks koosolekuks enda käsitööoskuste kirjapaneku ja võimalike lõpp-produktide turustamisplaani tegemise. Esmaspäevasel koosolekul saab nende lennukaid ideid kuulda ja siis juba edasi vaadata, mida teostada võimalik oleks.

Üheks minu ülesandeks on täiendada ja koguda infot toetust saavate koolilaste kohta ning selle nädala olen veetnud SHitoto piirkonnas, käies läbi peresid ja saades uut infot nende hetkeolukorra kohta. Samuti teen lastest videosid, mida nende toetajatele edastada. Esmaspäeval käisin haiglas ühe programmilapsega, kelle tervislik seisund oli väga halb ning samuti HIV-kahtlusega perekonnaga, kes õnneks kõik negatiivseteks osutusid. Perekonnaliikmed olid täiesti kindlad, et on positiivsed, kuna laste isa oli HIV-i surnud. Üks väike test võib aga palju muuta.

Paljud siinsed elanikud ei julge HIV-testi tegema minna, kuna ringleb mitmeid väärarvamusi ning vähese haridusega inimestel ei ole olnud ligipääsu korrektsele infole HIV-i kohta. Levinumad väärarvamused on, et HIV-viirus on karistus jumala poolt ning nakatunud inimesed on saanud peale needuse või muidu halva mõjuga, seega nendega suhelda ei tasu. Usutakse ka, et kui testima minna ja test on positiivne, siis tapab HIV-viirus kiiremini kui siis, kui mitte testida. Inimesed ei tea, et neil on võimalus elada aastaid, kui viirus vaid võimalikult vara avastada ning seejärel arstide nõuandeid järgida.

Naised saavad oma positiivsest staatusest teada tavaliselt rasedaks jäädes - haiglas tehakse vereproov ning teatatakse neile tulemus. Selleks ajaks on nende abikaasad aga tavaliselt juba nii haiged, et peagi suremas. Suurem osa mehi keeldub kategooriliselt tegemast HIV-testi, rääkimata jälgimisest või ravist. Teemat välditakse ning haiglasse minna esimest ja viimast korda siis, kui nad sinna surema viiakse. Naised seevastu käivad korralikult ravil ja elavad veel aastaid.

Sellel nädalavahetusel jätkan järgmise programmipiirkonnaga Buminis ning külastan järgmisi peresid.
Kirjutamiseni!





                                                                         Janika

No comments :

Post a Comment