Tasa sõuad, kaugemale jõuad.

Kisumus käik oli justkui väikeseks puhkuseks Shianda külast ning tagasijõudes hindame Kariniga siinset elu ja kogemust veelgi enam. Minu jaoks oli uueks kultuuriliseks elamuseks laupäev. Ma läksin perede külastusele ning olin kokku leppinud, et saan grupijuhiga kokku kell 8. Kui ma 5 minutit enne kaheksat kohale jõudsin, oli naine minu suureks üllatuseks juba kohal. Kuna eelmistel kordadel on grupijuhid alati vähemalt pool tundi hiljaks jäänud, jätsin laste ankeetide sorteerimise naise ootamisajaks ning pidin seda nüüd tegema esimesse peresse jõudes, kuna esimest korda Keenia ajaloo jooksul oli keenlane kohal enne mind.

Perede külastusel sai kinnitust tõsiasi, et vaesemad inimesed hindavad abi enim ning nende tänu on suurim. Seekord andis puruvaene vanaema ära mulle kingituseks oma ainsa kanamuna. Pärast andsid teised naised veel 4 muna juurde, öeldes, et niimoodi 1 munaga ei saa mind koju saata. Hingele jäi pere, kus olen korduvalt külas käinud ning pole siiamaani nende emaga kohtunud. Kuigi ta teab, et ma tulen. Ta on lihtsalt ära. Teda ei huvita. Ja niimoodi kasvavad ka lapsed. Ema on pidevalt ära. Keegi ei räägi nendega, ei õpeta neid, ei kuula neid.

Teises peres oli hulk lapsi ja vanaema. Laste ema jättis oma lapsed vanaemale kasvatada pärast seda, kui abiellus uuesti - selline käitumisviis on siin normiks, et uude perre oma eelmisi lapsi kaasa ei võeta, kuna uuele abikaasale ei meeldi meenutused naise eelmisest mehest ning ta võib laste vastu vägivaldseks muutuda.

Hetkel tegelen ühe programmitüdruku otsimisega, ta on 15-aastane ning enam kodus ei ela. Enne elas vanaemaga. Nüüd olevat isa talle järgi tulnud ja kuhugi viinud. Liikvel on ka jutud vägistamisest ja rasedusest. Tüdrukut mul veel näha pole õnnestunud, seega ei tea, mis tõsi on. Ma pean kindlaks tegema, et kui ta tõesti isaga mujale kolib, siis ta ka seal saab kooli minna. Alguses ütles tüdruku vanaema mulle, et ta ei tea, kus tüdruk on. Tundsin, et ta ei räägi tõtt ning küsisin edasi küsimusi, kuni kümme minutit hiljem lubas ta juba tüdrukule järgi minna. Loodan, et saan temaga siiski kokku ning segane lugu saab lahenduse.

Täna lõppes siin kooliõpetajate streik, mis kestis 3 nädalat ja 1 päeva. Terve selle aja õpetajad tööle ei läinud, kuna tahtsid palka juurde. Kolme nädala möödudes valitsus lõpuks lubas palgatõusu ning õpetajad nõustusid tagasi kooli minema. Veel mõned päevad tagasi ei teadnud keegi, et millal ja kas üldse see aasta koolid veel avatakse. Samal ajal, kui õpetajad kooli ei läinud, käisid lapsed seal ikka edasi. Iga päev nägin külavahel korralikes koolivormides lastegruppe koolist tulemas. Nad kasutasid võimalust, et kooli minna ja ise seal lugeda ning õppida. Alternatiiv sellele oleks olnud kodus kodutööde tegemine - nõude pesemine, vee kandmine, põllul kõplamine. Lapsed eelistavad aga minna kooli ja õppida, lootes, et neil on ees helgem tulevik kui nende vanematel. Niiet streigi ajal puudusid ainsana koolist õpetajad. Lapsed olid kohal. Lugesid, õppisid, kirjutasid. Ootasid õpetajaid.

Ise olen ma seekordse ajaga Keenias siiamaani väga rahul. Enne siiatulekut mõtlesin läbi, et mis mind eelmine kord stressi viis ning proovin nüüd asju veidi teistmoodi teha. Eelmised korrad mattusin ma liigselt töösse. Läksin igal hommikul kell 8 külastama peresid, haiglaid, gruppe, koole... ja tulin kell 6. Üks päev nädalas oli puhkuseks. See ei pruugi kõlada liiga suure koormusena, kuid kui terve see aeg võõras kultuuris tõsiseid probleeme lahendada, on stressitase kiire kasvama. Seekord siis püüan end mitte esimese kuuga läbi põletada ja võtta asju rahulikumalt.

Janika