Wednesday, September 19, 2012

Kui kool on kodust liiga kaugel...

Tere.
Nädal on jälle möödunud. Muidu ei panekski seda tähele, aga aeg on jälle malaariatabletti võtta ning see sündmus tuletab nädala möödumist alati meelde - alles ma ju võtsin tabletti. Päevad on läinud väga sisutihedalt ja kiirelt.

Oleme end oma korteris väga mugavalt sisse seadnud ning see tundub koduna, kuhu on alati hea tulla. Karin ajab omal käel asju siin ja seal ning kohanemisraskusi tal ei ole. Elutingimustega. Kui, siis vaid inimeste käitumisega ja selle erinevusega. Tavategevuste ja olmeprobleemide ning logistikaga tuleb ta toime suurepäraselt.

Mina külastasin laupäeval Bumini piirkonna programmiperesid. Lubasin kohal olla kell kaheksa ning kui ma mainitud ajal ka grupijuhi maja juurde jõudsin, oli ta üllatus suur. Kuigi me oleme oma täpse kellaaja järgimisega kuulsust kogunud, siis kell kaheksa uksest sisse astumine oli tema jaoks vist liig. Siin võib muidu keenlastega kokkusaamise puhul alati algkellaajale lisada tunni-kaks.

Bumini piirkond on üsna väike ning ka peresid polnud palju, seega oli tööpäev kiire ja korralik. Ma täpsustasin laste andmeid, sain infot nende praegu kooli ja klassi kohta ning tegin videod ja fotod nagu tavaliselt. Hetkel loon arvutis korralikku andmebaasi, kus igal lapsel on oma kataloog vastavate fotode, videode ning ka tekstifailiga. Loodan, et seda andmebaasi saab edaspidi kasutada veel pikalt. Tekstid kirjutan ümber ka inglise keelde, et andmebaasi saaks kasutada ka WEFOCO liikmed. Meil on nüüd kontoris arvuti, proovin lõpuks andmebaasi sinna tõsta. Kuigi ma pole seda arvutit veel kordagi töötamas näinud, seega ei julge veel oletada, et see tõesti ka töötab.

Pühapäeval ja teisipäeval tegelesingi andmebaasi korrastamisega, esmaspäeval käisin haiglas. Kogusin kokku Bumini piirkonnast need pered, kellel oleks olnud vaja HIV-testi teha (näiteks lapsed, kelle mõlemad vanemad on surnud HIV-i) ning pakkusin, et läheme esmaspäeval koos. Neid nõustati ja neid testiti. Tulemused olid õnneks negatiivsed. Üks keskkoolipoiss ütles mulle, et oli enne arvanud, et HIV-test on väga energiakulukas ja keeruline protseduur, kus võetakse palju verd ning pärast tunned end väga halvasti. Ta isegi veidi kartis seda. Nüüd nägi ta aga, et verd võetakse vaid sõrmeotsast ning tulemus tuleb kiirelt. HIV-kabineti arstid olid asjalikud ja sõbralikud.

Õhtupoole oli koosolek, kus oli väga töine meeleolu. Lahendasime probleeme. Näiteks üks isehakanud grupijuht, kes mulle ühe pere kohta valetas ning teiselt raha oli küsinud, et mind neile külla viia. Kutsusin mehe koosolekule ning küsisin selgitusi. Ta üritas küll keerutada, kuid lõpuks tunnistas oma viga, vabandas ning asi sai klaaritud.

Enim on mind mõjutanud sel nädalal aga ühe programmilapse lugu. Ta käis 8. klassis ning oli väga asjalik poiss, kellel oli ka Mondo poolt leitud sponsor. Sain teate, et ta on surnud. Küsisin koosolekul, et miks. Poiss oli teinud enesetapu. Ja miks? ...

Ta käis koolis oma kodust väga kaugel. Iga hommik pidi ta aga kohal olema 05.45. Siin läheb valgeks aga alles 06.30-st, enne seda on ohtlik ja pime. Poiss pidi iga hommik ja õhtu aga ette võtma väga pika, ohtliku ja pimeda teekonna, et kooli jõuda. Ta jäi pidevalt hiljaks ning teda peksti. Siin on põhikoolis karistusena peksmise kasutamine tavaline meetod. Poiss ei talunud enam alandust ning otsustas end tappa. Sellise põhjuse kuulmine liigutas mind väga. Poiss oli mulle alati perekülastuste ajal kena ja viisaka mulje jätnud ning kojutulles vaatasin ma viimast videot, mis ma temast tegin. Märtsi kuus. Õigemini ma ei suutnud seda terves pikkuses vaadata, aga lihtsalt mõnda lõiku. Ja tõesti. Tema hääl oli vaikne ja alalhoidlik, ma pidin küsimusi pidevalt üle küsima. Ta oleks justkui rõhutud. Kuid siin tekib lastel vahepeal kaamerat nähes kramp ja ma liigitasin selle käitumise sinna kategooriasse.

Nüüd ma lubasin endale, et kui näen veel sellise hääletooniga last, siis küsin põhjust. Ja küsin nii kaua, kui ta mulle selle ütleb. Ma ei tea, millal ma suudan selle video ära vaadata. Alateadlikult ma kardan, et ta on seal maininud oma kooli kauguse probleemi. Ja see oleks mulle raske. Seega lükkan vaatamist veel veidi edasi.
XXX

Tänase ja homse päeva veedame Kisumu linnas, et teha vajalik vabatahtlikuviisa ning et Karini õmbluskursuse jaoks materjali osta. Seejärel reedene puhkepäev ning laupäeval lähen juba Esukura piirkonna peresid külastama. Seal on ka tüdruk, kes käis samuti 8. klassis ja kellel oli ka toetaja, kuid kes vägistati ja ootab nüüd last. Luban, et teen endast kõik oleneva, et see juhtum tema haridusteed ei lõpetaks. Seda juhtub siin külas liiga tihti.

Samuti luban, et ma kuulan seda tüdrukut. Nii kaua, kui tal vaja on.

Janika.







No comments :

Post a Comment