Kohanemine

Heia,Nädal jälle möödunud ja julgen väita, et olen peaaegu kohanenud.  Olen midagi enda kohta õppinud – kardan nahkhiiri. Pulss muutub kui pimedas, tõesti pimedas need omapärased hiired üle pea lendavad. Peaaegu ei tahagi  tualetti minna?.  Eelmise nädala kahe päeva õhtul valmistasime kohalike lastega nukke, mis tänaseks on rohkem kui pooltel valmis. Laupäeval olin Janika töövari ja kogemus oli praktiline. Sain „nuusutada“ kohalikku külaelu.

Pärastlõunad on  pigem vihmased ja vahel tekib ikka ahhaa – efekti, et olen looduse meelevallas. Kui sajab ei tule inimesed kodust välja või lähevad koju, kui õhustikus on tunda märke sajust. Tegevust kas ei toimu või tegevus katkestatakse...
Ja elekter on on eraldi teema. Enne vihma viiel päeval seitmest lihtsalt voolu ei olu. Ja vihma ajal voolu ei ole ning ei pruugi kohe peale vihma ka olla. Minu töö põhivaraks on õmblusmasin, triikraud, arvuti ja sellest tulenevalt pean tööd planeerima, millal mis tööd teen, saamaks kõik asjad tehtud. Üritan päikesega sammu pidada 6.30 – 17.30 saab tegutseda.
Kolmapäev teeme küla lastega valmis nukud. Mumias`t ostan kursuse jaoks tarvikuid. Internetikohvikus prindin homseks materjalid ja siin võtab enamus ettevõtmistest veidike rohkem aega.
Neljapäev Koosolekul kursuslastega tutvustan kursuse kava ja arutame logistika probleeme. Ootan põnevusega koolivorme, mille naised kaasa toovad. Loodetavasti näen kaheksat erinevat vormi, sest meie projektis osalevad naised Shianda kaheksast piirkonnast.
Mulle on ikka meeldinud vana kulunud väljend, et elu on teekond. Shiandas tegutsemine põhjal tahan öelda: „Iga tegevus võib olla teekond...sõltub?.“

 

                                                                               Karin